Otse põhisisu juurde

Lugu sellest, kuidas kilplased kose juures käisid.

Igasugused kosed ja koselaadsed moodustised on meis sõltuvust tekitanud, sest need on pea ainukesed kohad, kus ennast tõeliselt jahutada saab (mõned külmad dušid on ka nii soojad nagu Eesti järvevesi parimatel päevadel). Nii me olemegi paljude koskede juures ujumas käinud. See on tõeliselt värskendav. Meid võiks nimetada isegi koseküttideks. Nii ka tollel saatuslikul päeval. Me kõigest tahtsime ennast kosevees värskendada!

Selle saatusliku päeva hommikul rentisime võimsama motorolleri, sest teadsime, et tahame avastada Koh Phangani asustamata ja asfalteerimata osa. Mingi 80kuupsentimeetrilist motorollerit oleksime pidanud ise mäest ülesse lükkama. Seega võtsime 125-se.

Peale meie mõned üksikud turistid mööda liivakiviteed mäest üles ja alla looklemas, sõitsime Koh Phangani ida ossa. Kuna Koh Phanganil ja siinses arhipelaagis valitseb teistsugune kliima, kui mujal Tais, siis praegu on selle saare kõige vihmarohkem periood (iga päev on kergelt pilves, öösiti sajab vist kõvasti vihma, sest hommikul on suured poriloigud teedel. November on Koh Phanganil kõige sademeterohkem, keskmiselt 526,1 mm, turismi hooaeg hakkab jaanuarist ja kestab kuni maini välja) ja vihmavesi on liivakiviteedesse väga võimsad piki- ja põikirööpad teinud.

Liiklemine sellisel teel on ohtlik ja keeruline, sest lisaks rööbastele on teed 60-70% langusega ja aeg ajalt ka 90kraadiste kurvidega. Just sellepärast Andres mul motorollerit juhtida ei lasknudki. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis poleks ma sellega hakkamagi saanud ja me oleksime end leidnud esimesest kuristikust. Ja kõik sõbrad peaksid pulmade asemel hoopis matustele tulema.

Sõitnud sellisel teel 7-8 kilomeetrit, nägime ühte viita tee paremal poolel, mis juhatas järjekordse koseni. Kõigest 4 km, mõtlesin mina ja suunasin Andrest pöörama motorollerit kose suunas. Kui nüüd tagantjärgi targutada, siis oleks võinud vaadata kaarti ja aru saada, et kaardi peal polnud seda teed isegi jalgrajana märgitud.. Aga ma olen varasemates postitustes välja öelnud, et eestlane on üks jonnakas olend. See tuleb juhtumianalüüsist ikka väga hästi välja.

Me sõitsime esimesed meetrid mööda seda teed ja leidsime, et tee on vee poolt ära uhutud. Suured kivilahmakad keset teed, piki-ja põikirööpad, meeletud langused, veel meeletumad tõusud (mäed 400m-500m). Vaesed motorolleri amordid, pidurid ja sidurid- kõik kuumenesid üle.

Meie ümber on džungel ja 0 asustust, hõikasin mina. Vaau, mis mets. Tegin pilti loodusest ja filmisin Andrese vigursõitu. Samal ajal pidi Andres juhtimisega hakkama saama.
Ahjaa, meiega kaasas oli veel üks suur šopingukilekott, kus oli sees kirjapaber, pastakas, kaks snorkeldamismaski, fotokas. Tõelise romantikuna mõlgutasin veel salamisi mõtteid, mis saaks siis, kui motorolleril kuskil metsa sees kütus otsa saaks. Kuidas me olemasolevate vahenditega hakkama saaksime?

Mõtlesin siis, et oma elu viimastel minutitel kirjutaksin selle kirjapaberi täis. Kõikidele headele sõpradele kirjutaks midagi..Ehk leitaks meie kehad kunagi ülesse ja nende kõrval kritseldusi täis pabereid võõras ning arusaamatus keeles.

Õnneks oli motorolleril kütust piisavalt, et kogu Kho Phangani saarele tiir peale teha. Nii me siis sõitsime mööda sõitmatut teed ja meie tagumikud said räigelt vatti, motoroller rappus nii kuis jaksas. Ekstreem, rõõmustasime meie nagu väikesed lapsed. Lõpuks ometi midagi eluohtlikku, kihutasime mäest alla, mõtlemata, et tagasiteel peame samast mäest kuidagi ülesse saama.

Mida metsa poole edasi seda halvemaks läks tee. Mingi aeg oli tee aga nii läbimatu ja ohtlik, et Andres palus mul motorolleri pealt maha tulla ja jalgsi mäest alla minna. No ongi hea, saan ennast ka liigutada, rõõmustasin mina alguses. Tee läks aga järjest halvemaks, kurvilisemaks, läbimatuks. Andres nägi räigelt vaeva, et ise kuidagi motorolleri peal püsida. Mina kõndisin mäest alla, silmade ees suur ja võimas kosk, mille alla ma lõpuks lähen ja ennast jahutan. Andres vahepeal küsis, et äkki lähme tagasi, see tee on hull!
Mina arvasin, et kui me oleme juba poole peale tulnud, siis käime ikka selle kose juures ära.

400 m kõrgusest mäest alla minna on tunduvalt kergem, kui ülesse. Selle elutarkuseni jõudsin ma selle tripi ajal.

Mingil hetkel hargnes tee kaheks: üks läks jõhkrast mäes alla. See tee tundus läbimatuna ja me valisime "parema", kus tundus, et kivisid on vähem ja rööpad väiksemad. Sõitsime siis seda teed mööda, järsku oli ka see täielikult läbimatu. Näidik näitas, et kohe-kohe peaks 4 km täis saama ja kosk peaks kuskil siinsamas asuma! Jätame motorolleri siia, lähme teeme ühe jalutuskäigu, pakkusin mina.

Parkisime vatti saanud rolleri tee serva ja läksime mere suunas jalgsi edasi. Üks järsk langus, kus oli isegi jalgsi raske püsti seista, teine järsk langus, kolmas, neljas. Jõudsime punase katusega majani, kus üks kutt rääkis mobiiliga. Kus on kosk, küsisime meie, endal organismis täielik veepuudus (vett me sellele retkele kaasa ei võtnud). Kutt näitas kose asukohta vastassuunas.
Snorgledamisvarustus kotis, küsisime, et äkki saab siinkandis snorgeldada. Ei, ütles kutt. Andres lisas, et see koht asub kalju peal ja kuigi siin on suurepärane merevaade, siis selle mereni me ei pääse. Järgnevad minu poolt kõik halvad eestikeelsed väljendid.

Kõmbime siis tagasi. Üks tõus ja teine. Nüüd peaks motikas küll olema. Ei, ei. Veel kolmas tõus ja neljas. Ma minestan, mul on täielik vedelikukaotus. Tõusud on oma 60%. Päike +33 kraadi.
Püsin vaevu püsti. Andres peab sellest läbimatust teest veel motikat ülesse vedama. Tule peale, ütleb ta mulle nähes, et mu pilt käib vahepeal eest ära. Sõidame kümme meetrit ja tõus on nii jõhker, rööpad on nii suured, et motikas ei jaksa kahte vedada. Kõmbin jala, Andres annab gaasi, üritades motikat mäest ülesse saada. Lõpuks saab. Kuidagi jõuan ma temani. Mägi on nii järsk, hoian tasakaalu hoidmiseks motorollerist kinni. Mingi hetk käed nõrkevad ja ma lendan mäe peal pikali. Andres ütleb: "Mine persse!".

Olen mäe peal pikali, selg on kruusa täis. Käsi on vigastatud, kuid õnneks pole ranne puru. Paari minutiga läheb ranne paiste. Andres ei saa mind ikka veel motorolleri peale võtta. Tõus on liiga järsk ja tee on liiga sitt. Kõmbin jala, puhun vahepeal randme peale, vaatan taeva poole, ega ühtegi pilve ei paista tulevat. Saaks vihmagi.
Jõuame sellesse ristmikusse, kust tee kaheks hargnes. Vaatame seda teed ja ütleme, et EI,EI. Me ei lähe sinna. Parem alustame tagasiteed, pea 4 km õudust. Faking waterfall!

Kõnnin jala, Andres üritab motikaga manööverdada. Päike sirab taevas ja kuum on, higi tilgub, tassin oma šopingukotti, sääsed purevad, vett pole, ranne valutab, aga pole vähemalt katki, mõned kohad kehal on kukkumisest marraskil. Naerame oma olukorra üle. Tahaks kasvõi ühte tilka vett!

Lõpuks võtab Andres mind motorolleri peale. Kihutame mäest alla, järgmist tõusu ei suuda motoroller jälle võtta. Andres lükkab oma jalgadega motikat mäest ülesse. Samal ajal hoiab ta kätega tasakaalu. Ta kardab minu pärast ja ei lase mul enam jalgsi mägesid võtta.
Mu käsi valutab räigelt. Ma ei saa Andresest kinni hoida. Ühe jõhkra mäe peal libisen motikast alla. Ranne saab teist korda vigastada. Mingid piisad kukuvad mulle näkku, alguses arvan, et tegemist on vihmaga, hiljem saan aru, et tegemist on Andrese kiivri pealt tilkuva higiga.

Pärast valu ja vaeva, mitmeid tõuse ja langusi suutsime siiski suure teeni välja jõuda. See liivakivitee tundus pärast teed koseni tõeliselt hea teena. Teised turistid ei julgenud selle suure tee peal eriti sõita, aga kuna Andres oli äsja põrgut näinud, oli ta suure tee peal päris osav ja kiire.

Kui need teised turistid vaid teaksid, mida olime äsja läbi elanud...Faking waterfall!








Kommentaarid

  1. igatahes vinge,ja Viki sa pole mingi papist poiss, Sepast teadsin ma seda juba ammugi. Raul

    VastaKustuta
  2. Oi, väga karm retk oli teil. Aga miks te selle tüübi käest, kellelt kose juurde teed küsisite, juua ei palunud? Vaevalt ta oleks keeldunud. Kas ranne sai ikka korda? Ja sellest teisest asjast...vihjeid muudkui sajab vaikselt ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr