Otse põhisisu juurde

Meie džungliretk arvudes

Sääsehammustusi- nii umbes 10 minul, 0 Andresel (Loodan, et ükski polnud malaariaga!)
Sipelgapuremisi- umbkaudu 10, Andresel ligikaudu 0,5
Kriimustusi- lugematu hulk, Andresel ka mõni üksik (Loodan, et need miniokkad minu vasakul käel ei lähe mädanema!)
Puuke- 9 puuki, 1 minu jala sees ja 7 minu pluusi peal, 1 Andrese peal ronimas (Loodan, et puuk polnud entsefaliitne!)
Ville- täpselt kaks, mõlemad minul (Villid paranevad, ma tean)
Väänamisi- peaaegu üks, minul

Ennetuslik osa: Organismis on olemas a-hepatiidi vaktsiin, mida süstisime teineteisele enne reisi otse lihasesse. Reisikotis olemas ka malaariatabletid, mida pole me veel võtma hakanud.

Naised on nõrgem sugu, see on juba ammu teada. Siinkohal tekib aga paratamatu paradoks: kui meie oleme nõrgem sugu, siis miks putukad ründavad just nõrgemaid? Võiks pureda ju ikka tugevamaid. Neil on kindlasti parem veri.
Me matkasime džunglis koos ühe Hollandi tüdruku ja tema Iisraelist pärit poiss-sõbraga.
Kui Andrest ja Hollandi tüdruku Natalie kutti (tema nimi oli miskit Ori, i-d hääldatakse pikalt) ei puutunud ükski sääsk, prussakas, sipelgas, siis meie, vastupidiselt oma kuttidele, olime kõikide võimalike putukate poolt ära näritud. Vaatamata sellele, et olime ennast üle kallanud kaitsevahenditega, mis peaksid putukaid eemale peletama.

Need kaitsevahendid ei töötanud. Ma ütlen nüüd pärast seda reisi veelgi veendunumalt, et ma ei salli ühtegi putukat (isegi armsaid lepatriinusid ja nunnusid mesimummusid, kes mett toodavad). Minu pärast võiksid nad kõik olemata olla ja Jumala toiduahel veidikene teistmoodi koostatud.
Andke mulle andeks, te kõik putuka-maanid.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr