Otse põhisisu juurde

Kuus tuhat kilomeetrit

Lennukiga kulub selleks vähem kui 7 tundi, meil kulus 10 päeva.
Oleks muidugi ka kiiremini saanud, aga kuna me juba kord läänerannikul olime ja Perthist Darwini poole sõitsime, siis tundus rumalusena see tee lihtsalt läbi kihutada.

Olen ka varem pikki otsi autoroolis järjest läbinud. Saksamaal 800 ja Soomes 1000 km, aga need on siiski tsivilisatsioonis läbitud kilomeetrid olnud. Tõsi, Kanadas mööda Alaska Highwayd sõites tekkis küll vahel tunne, et maailmas ei ela kedagi peale minu ja mu reisikaaslaste- nii tühi ja asustamata oli see kant.

Lääne-Austraalia on aga sellelaadsete kogemuste tipp. Perthist oma roadtripi alustades varusin teadlikult kaks varuratast, mis nagu hiljem selgus oli olnud ainuõige otsus. Ka konditsioneeri remondile kulutatud 150 dollarit läksid asja ette, vastasel juhul võiks praegu rääkida Viki ja Andrese hautisest.
Algus oli inimlik. Esmalt jõudsime järgmise asustatud punktini iga 20-30 kilomeetri möödudes, kuid need vahed hakkasid kiiresti venima. Olles Perthist umbes 1500 kilomeetri kaugusel pidime juba hoolikalt kütusenäidikut jälgima. Kõige napimalt läks kütuse arvestusega Karijini rahvuspargis. Õnneks olime autot tankinud sada kilomeetrit enne rahvusparki jõudmist.

Kuna me sõitsime seal 2 päeva ringi ja samuti oma 150 kilomeetrit mööda raskesti läbitavaid, treppis liivateid, oli kütusekulu keskmisest muidugi tunduvalt suurem. Olgu lisatud, et rahvuspargis ühtegi tanklat ei olnud. Niisiis, kui olime sealt välja sõitnud ja suurele maanteele pööranud, nägin silti, mis selgitas, et järgmine tankla asub ei kaugemal ega lähemal, kui 289 kilomeetri kaugusel. Meie auto sõidab ühe paagitäiega enam vähem 600 kilomeetrit. Kiire arvutus näitas, et asi läheb ikka väga napiks. Midagi polnud aga parata, pidime riskima, sest tagasi sõites oleks tanklani jäänud 200 kilomeetrit.

Need 289 kilomeetrit mööda Great Northern Highwayd olid minu elu kõige üksluisemad, mida autoroolis läbinud olen. 289 kilomeetri jooksul ei muutunud maastik kuigivõrd, ei ühtegi asulat, ei ühtegi kõrvalteed, isegi mitte ühtegi looma ei näinud. Autosidki tuli meile vastu kokku umbes 10 ringis. Ainult poolkõrbe meenutav põõsastega kaetud lõputu väli, mille peaaegu nagu joonlauaga tõmmatud tee kaheks lõikas. Siin-seal kerkisid aeg-ajalt taevasse suitsusambaid meenutavad tuulekeerised. Need olid ainsad elusana tunduvad nähtused. Kord sõitsime ühest sellisest läbi ja kui ma rooli poleks kõvasti kinni hoidnud, oleksime arvatavasti teelt välja põrutanud.

Selles sõidus oli midagi kirjeldamatult võimast. Ma tundsin ennast seal keset ei midagi kuidagi abituna, kõik lootused panustatud vanale Fordile. Ta ei vedanud meid alt.

Sõites mööda sirget ja muutumatu maastikuga ümbritsetud teed, tuleb vägisi uni peale. Siinkohal aitas mind Viktoria, kes meie 6000 kilomeetri pikkusest sõidust 600 km enda peale võttis. Aitähh kallile Vikale, sest muidu oleksime võib olla põõsastes lõpetanud.

Kuigi meid oli hoiatatud pimedas sõitmise eest, ei jäänud meil kahel õhtul midagi muud üle, kui ikkagi sõita, sest tee ääres magamine ei tundunud just väga turvalisena. Tund aega pimedas sõites väsitab siin rohkem, kui 1000 kilomeetrit päevavalguses. Nii kui päike kaob, ärkab tee ääres kõik ellu. Arusaadavalt on kängurud ja vombatid ja muud loomad päeval põrgukuumuse eest varju pugenud ja toidu otsimiseks ju muud aega eriti polegi, kui tunnid ehast koiduni. Autojuhile see tõsiasi aga mingit moodi kasuks ei tule.

Öösiti sõidavad Austraalia kõnnumaal peaaegu eranditult maanteerongid. Need hiiglaslikud kolme või isegi enamat haagist vedavad monstrumveokid kihutavad 100 kilomeetrit tunnis ning ei hooli sellest, kui mõni loomake ette satub. Nad tõenäoliselt ei märkagi, kui kängurust üle sõidavad, kuid seda juhtub tihti. Sellest kõnelevad arvukad korjused teel ja tee ääres. Kui pimedas peaks mõni maanteerong sinu taga sõitma, siis pimestavad selle esilaternad veel siis ka, kui oled temast paari kilomeetri kaugusele jõudnud.

Eriti hull pimedasõit oli meil eelviimasel reisipäeval, kui viimased 100 kilomeetrit Timber Creeki jõudmiseks pimedas läbisime. Alguses oli lihtsalt pime, aga siis sõitsime me sisse maailma suurimasse äikesetormi. Minu jaoks on see senini maailma suurim, sest me lähenesime sellele umbes 20 minutit ja terve silmapiiri ulatuses sähvisid välgud. Alguses oli see põnevust tekitav. Ma polnud midagi nii võimast varem näinud. Teadsime, et selles kandis liigub ohtlik tsüklon, mis on oma keskmes nii tugeva tuulega, et võib isega auto tagurpidi keerata, seepärast tundus siiski turvalisem ööbida asustatud kohas.

Nii me siis jätkasime sõitu, Viktoria jälgimas pingsalt tee vasakut poolt ja mina paremat, et kängurudest mitte üle sõita. Järsku oli aga kõik muutunud. Nagu oleks keegi maailma suurimal vihmapilvel siibri eest tõmmanud. Niimoodi hakkas sadama, et auto ette ei olnud näha rohkem, kui 3 meetrit. Pidurdasin hoo maha ja jätkasin sõitu 20 kilomeetrit tunnis. Tagant lähenemas oma tavapärase kiirusega päikesevalgusega võrreldavate esilaternatega maanteemonstrum. Uskuge, sellistes tingimustes sõita ei ole väga meeldiv.
Timber Creeki jõudes olin täiesti läbi. Õnneks leidsime kohe karavanpargi, mis asus avaliku aborigeenide joomakoha ja krokodillidega asustatud jõe vahel. See paik tundus sellest hoolimata turvalisem, kui tee ääres magamine.

Olgu lisatud, et Lonely Planetit ei maksa taolisel reisil päris tõe pähe võtta. Meil oli juhus, kus ta pani kahe asula vahelise kaugusega koguni 80 kilomeetrit mööda ja majutushinnad olid peaaegu alati 2-5 dollari võrra kallimad kui ütles LP(LP sisaldas ka muid vigu, vaatamata sellele, et ostsime 2009.aasta novembris ilmunud uuendatud ja parandatud versiooni).

Pärast kuue tuhande kilomeetri läbimist on tõenäoliselt igal inimesel peas mõte, et enam sellist asja küll ette ei võta. Eks ta kurnav oli, aga elamus, mis sellest reisist tuli ja väikese viibega kohale jõudis, on kirjeldamatu.
Nüüd on meil juba peas küpsemas plaan lennata Sydneysse ja sealt auto osta ning samamoodi sinkadi-vinkadi Darwinisse sõita ja pärast seda veel Melbourne´ist ning Brisbane´ist. No eks paistab...igatahes väga väga lahe trip oli.






Vahepeal sattusid teele ka huvitavamad pinnavormid.














Taevas oli alati midagi huvitavat!














Tulekahjudest laastatud kohti on Austraalias palju.













Kui kuskil tee peal nälg peale tuli, tegime süüa!














Mõnel korral sõitsime isegi sellistest keeristest läbi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust