Otse põhisisu juurde

Päike on tugev

Päike on tugev. Meie nahavärv on täielikult pruunistunud, juuksed lähevad iga päevaga heledamaks. Päike on tugev.

Päike on nii tugev, et varjus oli +35 kraadi ja päikese käes ligi 50. Ostsime Perthist pika tee peale šokolaadi ja juustu. Juust lagunes soojas autos erinevateks koostisosadeks, aga oli sellegi poolest söödav. See esimene sulas ära. Hea, et veel aurustuda ei jõudnud. Päike on tugev.


Nüüd, kui oleme kauni päikeseloojangu ära vaadanud, liitrite kaupa vett sisse joonud ja veidike õhtustanud, võime mõned karastavad õlled sisse kallata.
Siis on ihul hea. Päike oli nii tugev.
Ma kahtlustan, et minu aju, kui see lahti puurida, meenutab oma olemuselt meie šokolaadi- nii mõnus pehme ja voolav. Kahju, et sellega muud midagi pole peale hakata..Andres muretses minu tervisliku seisundi pärast, sest ma nägin viirastusi- eessõitvate autode näol.


Tahaks kõigest pikemalt kirjutada (pelikanidest ja Kalbarri rahvuspargist ja emudest), aga aju on kuidagi pehme. Ehk homme?

Kui päike pole nii tugev.

Ps!
Oleme aru saanud, et vihkame kohalikke kärbseid, kes on palju hullemad, kui kõik teised putukad (ausalt). Neid pidavat praegu rannikul palju olema, sest tuul puhub nad sisemaalt siia. Ja nii tüütuid kärbseid pole te veel varem kohanud!
Sa ei saa ühtegi vaadet nautida, sest kärbsed tahavad silmadesse, kõrvadesse, ninna ja suhu ronida. Ja siis nad ronivad veel autosse..

Teine asi, mis meile ei meeldi, on treppis kruusateed. Aga sellest juba pikemalt järgmisel korral.

Kommentaarid

  1. meil oli ka täna päike! ja 1 kraad külma! lombikesed olid jääs... (ehk toob see mõte natukenegi jahedust teie kõrvetavasse maailma) :)

    VastaKustuta
  2. Käthe, teil peaks ju nüüd tunduvalt rohkem neid miinuskraade olema praeguse aja peale. Me oleme ka igasugust põrgut tundnud ja +50 pole üldse lõbus, vahepeal täitsa tahaks kasvõi korraks -1 kraadi. Muidu rahul :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust