Otse põhisisu juurde

Päike on tugev

Päike on tugev. Meie nahavärv on täielikult pruunistunud, juuksed lähevad iga päevaga heledamaks. Päike on tugev.

Päike on nii tugev, et varjus oli +35 kraadi ja päikese käes ligi 50. Ostsime Perthist pika tee peale šokolaadi ja juustu. Juust lagunes soojas autos erinevateks koostisosadeks, aga oli sellegi poolest söödav. See esimene sulas ära. Hea, et veel aurustuda ei jõudnud. Päike on tugev.


Nüüd, kui oleme kauni päikeseloojangu ära vaadanud, liitrite kaupa vett sisse joonud ja veidike õhtustanud, võime mõned karastavad õlled sisse kallata.
Siis on ihul hea. Päike oli nii tugev.
Ma kahtlustan, et minu aju, kui see lahti puurida, meenutab oma olemuselt meie šokolaadi- nii mõnus pehme ja voolav. Kahju, et sellega muud midagi pole peale hakata..Andres muretses minu tervisliku seisundi pärast, sest ma nägin viirastusi- eessõitvate autode näol.


Tahaks kõigest pikemalt kirjutada (pelikanidest ja Kalbarri rahvuspargist ja emudest), aga aju on kuidagi pehme. Ehk homme?

Kui päike pole nii tugev.

Ps!
Oleme aru saanud, et vihkame kohalikke kärbseid, kes on palju hullemad, kui kõik teised putukad (ausalt). Neid pidavat praegu rannikul palju olema, sest tuul puhub nad sisemaalt siia. Ja nii tüütuid kärbseid pole te veel varem kohanud!
Sa ei saa ühtegi vaadet nautida, sest kärbsed tahavad silmadesse, kõrvadesse, ninna ja suhu ronida. Ja siis nad ronivad veel autosse..

Teine asi, mis meile ei meeldi, on treppis kruusateed. Aga sellest juba pikemalt järgmisel korral.

Kommentaarid

  1. meil oli ka täna päike! ja 1 kraad külma! lombikesed olid jääs... (ehk toob see mõte natukenegi jahedust teie kõrvetavasse maailma) :)

    VastaKustuta
  2. Käthe, teil peaks ju nüüd tunduvalt rohkem neid miinuskraade olema praeguse aja peale. Me oleme ka igasugust põrgut tundnud ja +50 pole üldse lõbus, vahepeal täitsa tahaks kasvõi korraks -1 kraadi. Muidu rahul :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...