Otse põhisisu juurde

Minust võib veel saada elukutseline šampuseavaja

Ma pole kunagi nii palju šampusepudeleid avanud ning jääd ämbrisse kühveldanud, kui eilse nelja töötunni jooksul. Ma arvan, et šampusepudeleid oli umbes 40-50 tükki küll. Ja siis veel umbes 150 siidrit ja 300 õlut. Kõik need tuli avada ja kassast läbi lüüa ning spordiklubi liikmetele ulatada.

Töötan alates neljapäevast Darwin Ski Clubis, mis pole sugugi mingi pubi või baar, kuigi minu tööülesanded on alkoholijookide müümine ja nende serveerimine. 
Ohjaaah ja need spordihuvilised inimesed joovad päris palju. Ning kui nad on ennast vindiseks tõmmanud, tahavad nad kõik hirmsasti teada, kust kandist ma ikkagi pärit olen (klubiliikmeid on umbes 2500-3000 austraallast, kaastöötajad on kõik austraallased), kuna ma olen selles seltskonnas ainuke võõramaalane. Minu päritoluriigiks on pakutud Rootsit ja Taanit ja Venemaad.

Kui Andres nädal aega Darwinis oli, ei kavatsenudki ma meie väärtuslikku koosolemise aega tööotsingute peale raisata. Mõtlesin, et alustan, siis kui ta on merele tagasi läinud. Reedel tekkis aga selline moment, kui ta oli mõned tunnid ära ja minul polnud enda aega millegi targaga sisustada. Vaatasin tööportaalides ringi ja märkisin, et kõige nõutum eriala on praegusel hooajal baarmenid, ettekandjad ja muu staff pubidesse jt meelelahutuskohtadesse.

RSA-ta alkotööle ei saa

Selleks, et Austraalias sellises kohas töötada on aga vaja veidike kogemust ja RSA (Responsible Service of Alcohol) sertifikaati. Kuna mul oli tol hetkel aega ja raha, otsustasin, et teen selle RSA ära (http://www.qhint.com/).
Kokku läks 3-4 tunnine online koolitus maksma 75 dollarit. Muidu kehtib see RSA praktiliselt kogu Austraalias (v.a. NSW), kuid Queenslandis kehtiva RSA saamiseks peab juurde maksma 10 dollarit. Seega 85 dollarit, mõned tunnid koolitusematerjalidega tutvumist, testide tegemist ning oledki RSA omanik.

Põhimõtteliselt on Austraalias nii, et teenindaja on vastutav selle eest, kui mõni klient ennast väga purju joob. Seda ülejoomise staadiumit peab ennetama ja teenindaja peab klientide seisundi üle valvet pidama. Kui väga purjus klient tuleb järgmise doosi järele, peab talle vett pakkuma ja mitte mingil juhul alkoholi juurde andma. Lisaks sellele sisaldas koolitus erinevate õigusaktide tundmaõppimist (osariigiti on erinevad) ja trahvidega tutvumist (alaealisele alkoholi müümise eest trahvid 10 000- 25 000 dollarit).

    * Australian Capital Territory (ACT) - The Liquor Act 1975
    * Northern Territory (NT) - The Liquor Act 1978
    * New South Wales (NSW) - The Liquor Act 1982
    * Queensland (Qld) - The Liquor Act 1992 and Liquor Regulations 2002
    * South Australia (SA) - The Liquor Licensing Act 1985
    * Tasmania (Tas) - The Liquor Licensing Act 1990
    * Victoria (VIC) - The Liquor Control Reform Act 1998
    * Western Australia (WA) - The Liquor Control Act 1988

Seaduse kohaselt on tegelikult nii, et töölevõetu peab RSA ära tegema kuu aja jooksul. Tööle kandideerimisel tal seda olema ei pea, aga tööandjad eelistavad neid, kellel on juba sertifikaat olemas.

Kolme- nelja tunniga sai RSA sertifikaat tehtud ja otsustasin, et proovin, kas näkkab ning saatsin mõnedesse kohtadesse meili oma CV ja verivärske RSA-ga. Umbes tunni aja pärast helistati mulle kahest kohast tagasi ning paluti laupäeval kell 10 Ski Clubisse tööintervjuule tulla ja pühapäeval Iiri pubisse proovipäevale.

Kõige tähtsam on jääda rahulikuks

Laupäevane vestlus läks hästi ja klubi juhataja peamine eesmärk oli kontrollida minu inglise keele oskust ning sellest arusaamist. Selle testi läbisin edukalt ning alates sellest kolmapäevast kuni aprilli keskpaigani võin ma juba Ski Clubi töögraafikus oma nime näha (tegelikult on Ski Club huvitatud minust juuli-augustini).

Iiri pubis läks mul proovipäeval kehvasti, sest mul polnud õigeid jalanõusid. Pärast hulga dokumentide täitmist ja hoonega tutvumist ütles juhataja, et ta ei saa lasta mul töötada lahtiste jalanõudega. Seega pühapäevase õhtu sain vabaks (Andres oli väga rõõmus :)).

Järgmistel päevadel helistati veel umbes neljast kohast ja paluti samuti vestlusele tulla, aga nüüdseks olen otsustanud, et mulle piisab Ski Clubi kolmest-neljast päevast nädalas, sest nad maksavad hästi. Ja pealegi oleks kahe töökoha graafikute klapitamisega raskusi. Ning muudeks lõbudeks peab ka aega jääma!

See koht, kus ma töötan..ma luban, et teen sellest reportaaži!
Õhkkond on pingevaba ja tšill, juhataja koguaeg tuletab mulle meelde, et kõige olulisem on mitte paanitseda ja oma närve raisata ja võtta asju vabalt. Kui mõnikord kellelegi mõned sendid joogist puudu jäävad, pole hullu!
Rahu, ainult rahu. See pole kasumit taga ajav organisatsioon, see on spordiliit.

Meeleolu tööpostilt vahendab:


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust