Otse põhisisu juurde

Mis juhtub, kui inimesed pääsevad kodunt välja

Mõtlesin, et kuna mul tekib vajadus toakaaslasi taga kiruda. Siiani pole nagu põhjust olnud. 
Ja näed, nüüd see ongi käes. Olen reisi jooksul kuulnud igasugustest olenditest: geidest, kes tikuvad hetero toakaaslastele ligi, tüüpidest, kes on koguaeg kanepiuimas, väga räpastest ning mustadest toakaaslastest, inimestest, kellel on kombeks teiste asju kasutada eelnevalt luba küsimata..
Nende kõrval on minu toakaaslased täitsa tip-top ju!
Elan toas ühe austraallase ja ühe Taiwani tüdrukuga. Taiwani tüdruk on vist ülesse kasvanud kasvuhoones. Temal on külm, kui toas on stabiilselt +25 kraadi. Eile, kui töölt tagasi tulin, oli toas +30 kraadi ja tütarlaps oli endale lina peale tõmmanud. Et temal on jahe. Pärast lühikest vestlust jõudsime "kompromissini". Toas on nüüd +25.

Austraalia tüdrukud on ajutised nähtused. Nad on Melbourne´st ja sõidavad homme Darwinist ümbruskonna rahvusparkidesse. Eile käisid nad mul töö juures loojangut vaatamas.

Ühel neist on kodulinnas noormees, aga tütarlapse silmad läksid särama selle peale, kui ta käis kohalikus baaris-pubis. "Oi, oi kui suur meestevalik!" sattus võetud naine eufooriasse samal ajal on armsamale sõnumit trükkides. Ski Club aussi tüdrukutele väga peale ei läinud, sest seal ollakse üldiselt paaride või perede kaupa. Ei ole eriti kedagi nillida. 

Eile nad siis jõid nende saksa tüüpidega, kes on koguaeg kanepiuimas. Need kaks tüdrukut ja vähemalt 5 meest. Basseinis. Hiljem läksid välja.

Veel hiljem ehk siis umbes kella viie paiku hommikul komberdas üks tüdrukutest tuppa ja otsis vähemalt kümme minutit voodit taga, seni kuni ma talle oma abistavad käed pakkusin ning nari ülemisele korrusele ülesse kupatasin. Siis ta hakkas rappuma, värisema ja nihelema ja tegi seda järjepidevalt tund aega. Kahtlustasin epilepsiat, kuid oh ei, tüdruk oli lihtsalt liiga palju narkot ja alkot pannud. Võtsin kiirelt otsuse, et kui ma ta sinna ülesse aitasin, siis võiksin ta sealt teiselt korruselt alla ka aidata. Aitasingi, õigel ajal aitasin, muidu oleks neiu meie ühise voodi täis oksendanud.
 
Nii ma ärkasingi täna kell 6 ülesse. Tund aega lesisin niisama voodis ja tunni aja pärast läksin jalgrattaga sõitma. Siis veetsin mõned tunnid niisama linna peal. Tagasi tulles oli okse-neiu suutnud narile ronida ja oli kõik kardinad ning muud võimalikud asjad akende ette lükanud. Toas oli enneolematu pahmott. Öörahu kestis toas kuni kella 14-ni.

Teine ehk võetud tüdruk ei jõudnudki sellel ööl oma tuppa, alles lõuna ajal jõudis ja vajus voodisse, vandudes kõikide pühakute nimel, et täna õhtul enam nii pidu ei pane. See-eest sai ta oivalise-koivalise seksi osaliseks, nagu ma temalt kuulsin. Selles osales isegi rohkem kui kaks inimest.

Ärge saage valesti aru, mul ei ole midagi seksi, hea seltskonna ja alkoholi vastu, aga mul on selle vastu, kui inimesed ei oska teiste inimestega arvestada, ei oska alkoholi normaalsetes koguses tarvitada ja ei pea oma põhimõtetest kinni. Ja kõige sellega häirivad teiste ja kolmandate ja neljandate inimeste eluolu.

Tõenäoliselt oleksin ma kogu loo juba unustanud, kui tütarlapsed oleks vabandanud öise ja hommikuse kammajaa ning ebamugavuste eest. Aga neile ei tule isegi pähe, et kedagi võib nende elustiil häirida.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...