Otse põhisisu juurde

Üheskoos ühes loos: jalgratastest, Euroopa armastamisest ja kalanduse kuritegude uurijast

Kui esimestel päevadel valutas mu tagumik juba pärast 6-kilomeetrilist sõitu, siis nüüdseks on see igapäevase koormusega harjunud. Darwini liiklus on igati rahulik ja sobiv jalgrattaga sõitmiseks. Sõidan tavaliselt tööle, töölt tagasi, tiirutan neli-viis korda esplanaadil ning kokku peaks tulema 12 km kanti, mida ma igapäevaselt jalgrattaga läbin.

Mõned päevad on olnud nagu takistussõit. Tegelikult on iga päev natuke takistussõit. Kõige suuremaks takistuseks on üks mägi, mida on kuumusega peaaegu võimatu võtta. Esimestel kordadel astusin jalgratta pealt maha ja vedasin meid mõlemaid ülesse. Viimastel kordadel olen suutnud seda mäge võtta.

Üleeile, kui töölt tulin, umbes kella 23 paiku, panin korra palmioksasse. Pime oli ja ma ei näinud, et üks oks oli tänavale välja ulatunud. Tugev ja suur see oks ei olnud, suutsin oma teekonda jätkata suuremate vigastusteta. Väga värskendav oli, sest palmioks oli kastet täis!

Siis lendas mingi suurem lind minu pea kohal "viuhhhh" ja oleksin ehmatusest peaaegu püksi teinud. Õnneks suutsin ka sellest kiirelt taastuda ja püksid jäid seekord kuivaks. Kui väljas on hämar või juba täitsa pime ilmuvad teedele igasugused elusolendid. Ka linnas. Ma arvan, et see oli possum või mõni tema lähisugulane, kelle sabast oleksin äärepealt jalgrattaga üle pannud. Ta oli väledam ja pääses sel korral kerge ehmatusega.

Kiwid ja aussied, kes tunnevad ennast Euroopas koduselt

Töökoha juures sain tuttavaks ühe elukutselise jalgratturiga. Mark on tema nimi. Ta on kiwi, reisinud palju maailmas ringi ja leiab, et ta tegelikult ei kuulu siiapoole maakera- ei Uus-Meremaale ega Austraaliasse. Ta on sügavalt vaimustunud Euroopast ja leiab, et see on see koht, kuhu ta kuulub. "Esimest korda, kui ma Euroopas käisin, tundsin, et siia ma kuulungi!" rääkis ta mulle sära silmis. Eriti peab Mark lugu Šveitsist.

Mark ütleb, et sealpool-üleval, nagu siinsed inimesed tihti Euroopa kohta ütlevad, on tunda kultuuri, ajalugu, inimeste arusaamad on kujunenud pikkade aegade jooksul. "I love Europe" avaldab jalgrattur on armastust. Ta on kriitiline nii austraallaste kui ka uusmeremaalaste suhtes, öeldes, et kogu see punt koosneb üldjoontes ikkagi Euroopast väljasaadetutest, lisades, et ju siis siinsed vangid ja nende järeltulijad ei väärinud euroopalikku elu. 

Mark joob alati ühte kindlat marki õlut- Cascade heavy´t ehk Cascade Premium Lagerit. See peab olema jääkülm. Kuigi Cascade heavy´t ei jooda üldiselt palju, hoiame spetsiaalselt tema jaoks mõned kümned pudelid alati jääs.

Pärast tööpäeva lõppu joon minagi ühe knockout joogi koos Marki ja tema sõbra Pauliga. See viimane on ka paras frukt!

Kui ma leti taga ametis olin, siis Paul oli see inimene, kes muudkui tahtis teada saada, kust ma pärit olen. "Ega ometi mitte Ukrainast?" küsis ta. Ma küsisin selle peale, et kas Austraalias on kedagi Ukrainast üldse kunagi nähtud?
Lõpuks, kui ma talle selle saladuse avaldasin, hüüatas see vaimustunult: "Tallinn, Tartu, Võru, Valga!". Ja et tema on Eestis ja sealkandis käinud küll.

Väidetavalt on Ida-Euroopa ja sinna regiooni kuuluv Venemaa tema lemmikuteks paikadeks, kus ta veedaks iga puhkuse. Pauli meelest on kõikides Ida-Euroopa riikides kaootilisust ja spontaanset asjade kulgemist, mida Lääne-Euroopas nii naljalt ei kohta. Talle meeldib saunas lõõgastuda, hüpata lumehange, juua valget viina ning süüa sellele kuivatatud kala peale ja pidada inimestega lõputuna tunduvaid vestlusi.
Seekord pidi Paul on puhkuse Vladivostokis veetma, aga ekstreemolukorra pärast jäi tal sinna minemata.

Paul räägib Eesti ilmast, Tallinna vanalinnast, Pärnust, Narvast, Tartust. Siis mainib ta, et sealkandis on kõige olulisemaks riietusesemaks sall. Selle sisse saab maru, tuisu ja tuule, lume ja lörtsi eest oma kõrvad, kurgu, suu ja nina ära peita. Sallita seal hakkama ei saa, ütleb ta mulle ja Markile. "Kus on su sall, Eesti tüdruk, ah?" küsib Paul.

Südamerabandus Antarktika vetes

Paul töötab Austraalias ametnikuna, kuid erinevalt teistest ei tee ta rutiinset ametnikutööd. Enamjaolt reisib ta ringi, sest ta on kalandusega seotud kuri-ja väärtegude uurija. Põhiliselt asub Paul tööalaselt Heard´i and McDonald´i saartel, mis asuvad Antarktika lähedal ja mis kuuluvad Austraaliale. Tema sõnul panevad Austraalia vetes kõige enam kuritegusid toime naabrid- indoneeslased.

Paul armastab oma tööd. Paar nädalat tagasi juhtusid austraallased ühel nendest saartest jalgpalli mängima ning ühtäkki kukkus üks mängija maha, südamerabanduse pärast. Südamerabandusega meest pidi ekstreemolukorras transportima ligi 500 km kaugusel asuvatele French Southern and Antarctic Lands-ile. Seal sai mees arstiabi. Aga Paul ei saanud kogu selle jandi pärast Vladivostoki lennata.

Istusime seal mitmeid tunde ja vahetasime kogemusi erinevatest paikadest, kus käidud ja kuhu minna tahaks. Vahepeal pani minu töökaaslane Fletcher juba baari kinni, kustutas tuled ja hakkas kodu poole astuma. Me ikka istusime ja rääkisime. Pimedas, meres oli just tõus ja lained loksusid mõnusalt vastu kallast. Õhk oli muutunud hingatavamaks.

It´s not tour de France, it´s tour des idiots!

Jututeemaks tuli ka ajakirjandus ja NT kohalik ajakirjandus. Mark rääkis pealetükkivatest ja lollidest kohalikest ajakirjanikest, kes kirjutavad umbes sama rumalatele või veelgi rumalamatele lugejatele. Kuna ta on siinkandis tuntud, kui ratastega tegelev ja sõitev inimene, siis oli üks ajakirjanik tahtnud kirjutada loo sellest, kui ohtlikud on Darwini ja NT teed jalgratturitele. Tüüplugu, ma arvan, et ka Eestis tuleb ikka kord aastas teemaks, kui ohtlik on jalgrattaga liigelda. Mark saatis aga ajakirjaniku pikalt öeldes, et siinkandis on hoopis idiootidest jalgratturid.

Marki sõnul on siin olevat üks kohalik amatööride jalgrattaklubi, kes sõidab iga laupäev Palmerstonist (asub Darwinist umbes 15 km kaugusel) Darwinisse. Nad sõidavad professionaalsete jalgratturite ratastega ja rühm pidi olema päris suur.

Tee, mida mööda nad Darwinisse sõidavad, ristub vahepeal rongiteega. Marki andmetel saab iga jumala nädal keegi sellest grupist sealkohas, kus tee ristub rongiteega, tõsiselt vigastada. Nad ei vähenda kiirust enne ristumist rongiteega, pahanab Mark.
Kuna grupp sõidab aga väga tihedalt, teineteise sabas, siis esimese kukkumine põhjustab järgnevate jalgratturite kukkumise. "It´s not tour de France, it´s tour des idiots!" hüüatab Mark emotsionaalselt.

Ja nii pidavat juhtuma iga nädal- iga kord samas kohas, kiirusel 40 km tunnis paneb keegi käntsa. Keegi satub alati haiglasse. Ja ajakirjandus tahab kirjutada ohtlikest NT liiklusoludest.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr