Nii positiivseid ja rõõmsameelseid mune, kes sulle hommikul külmkapist vastu naeratavad, on isegi kahju ära süüa. Kuna neid rõõmumune on kahju raisku ka lasta, olen mõned siiski pannile saatnud.
Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks. Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...
Tead, Viki, isegi see munadepilt tegi minu päeva rõõmsaks! :) See on superidee... ma vist naerataks ka iga kord, kui sellise munakarbi lahti teeks!
VastaKustutaJa mis siis veel, kui pead pahuratel varahommikutel sellistest munadest toitu valmistama?
VastaKustuta