Vastuoluliste emotsioonide rahvuspark Kakadu

      Jõgi voolas üle korraliku asfalttee. Me ei saanudki üle.

     Pruun mees üritab tappa kängurut. See peaks olema tuhandeid aastaid vana pilt või lihtsalt väga osav turundustrikk?

     Miski põleb seal kaugel!

   

     Lõõgastumishetk pärast mäe vallutamist.

Me oleme ikka mõlemad üsna rutiinisallimatud inimesed. Kui mõnes kohas on pikemalt oldud ja rahulikult "püksis püsitud", hakkab tekkima seest  tühjaks söövitav rahutus. Esialgu on see rahutus rahumeelne, tuleb peale enne magama jäämist ja väljendub põhiliselt vähkremises. Silme ees jooksevad slaidishowna erinevad paigad ja pildid, teadmised erinevatest maailmapaikadest ja mustad augud, mida tuleb veel teadmiste ja kogemustega ära täita, kogu selle kirju show taustal uduselt tiksumas bioloogilise-füsioloogilise kella seier.
Ei jõua, ei jõua, ei jõua. Ei jõua kõike näha ja omal nahal tunda.
Katsu siis magama jääda.

Ja kui olen kõik linad pahupidi pööranud ja ratastega voodi seinast eemale vähkrenud, võtab ta oma sooja tugevasse kaissu. See ajab rahutuse minema, poole öö pealt saabub rahu ka minu hinge.

Mõnede kuudega progresseerub see rahutus ja hakkab ilmnema pea kõikides rutiinsetes tegevustes. Kuni ühel hetkel avastad  töö juures oma jalga allumatult närviliselt tatsumas...

Rutiinitapmisega tuleb tegeleda, sellepärast otsustasime Suurel Reedel ja sellele järgneval laupäeval sõita paarisaja kilomeetri kaugusel Darwinist asuvasse Kakadu rahvusparki. Pidasime nõu kogemustega inimestega, kes leidsid, et Kakadus saab kenasti hakkama ka 4WD-ta. Meie isiklik kogemus ütleb aga, et selleks, et Kakadus ikka vingemaid kohti näha, tuleb sinna minna 4WD-ga. 

Vihma sajab, kõik ujub ja voolab

Kui üldiselt Darwinist paistab, et vihmaperiood on järgi andmas ja vihma sajab üksikuid millimeetreid, siis juba 200 km kaugusel on asjaolud veidi teistsugused. Paljud teed on kinni, jõed ületavad asfaltteid ja selles ületuskohas on vee sügavuseks kuni 1 meeter. Ja lisaks on igal pool krokodillioht, sest krokodillid on vihmaperioodil liikuvamad kui muidu ning satuvad ka sellistesse kohtadesse, kus neid muidu olema ei peaks.

Kakadu rahvuspark on 1981.aastast UNESCO maailmapärandi nimekirjas (kultuuriliselt ja looduslikult) ja võtab enda alla 19,804 ruutkilomeetrit. Rahvuspargis võib näha 60 erinevat imetaja-, 280 linnu-, 120 roomaja- ja 10 000 putukaliiki. Meie nägime seal ainult ühte musta wallarood, paar papagoid, kotkast ja tuhandeid moskiitosid, kes püüdsid meilt liha luude pealt ära süüa.

Kui üldiselt on Põhjaterritooriumi rahvusparkidesse prii sissepääs ja nii oli ka Kakadus varasematel aastatel, siis selle aasta aprillist otsustati sissepääsu eest ühe inimese kohta 25 Austraalia dollarit küsima hakata. Mingit kontrollpunkti rahvusparki sissesõidul polnud ja otsustasime, et pole hullu, süsteem on alles sissetöötamisel ja jääme sel korral "jänesteks".

300 dollarit konteinertoa eest?

Rahvuspargi alal asub üks tuhande inimese linn Jabiru (tõlkes tähendab kurge), kuhu me esimesel ööl jäimegi. Majutuse hinnad on seal muidugi ulmelised, konteineritesse ehitatud toa või vaguntoa eest ööpäevaks tahetakse 300 dollarit. Võrdluseks võiks tuua, et sama raha eest võiks kaks inimest keskmises Aasia riigis umbes kaks nädalat majutust saada. Võtsime Jabirus elektrita muruplatsi 26 dollari eest. 

Kuna poole tee peal läks meil "nael kummi", tegelikkus küll kruvi, ja sõitsime oma esiratta täitsa sodiks, siis uurisime Jabirus rehviparanduse hindasid, teine varuratas oli veel eelmisest reisist korda tegemata. Selgus, et järjekorras olemise eest pead maksma 150 dollarit, siis pead jääma paranduskoja majutusasutusse (selle eest ka mõnisada dollarit välja käima) ja tagatipuks maksma veel ka töö eest. Võrdluseks toon välja, et kuskil Lääne-Austraalia suvalises väikelinnas parandasime kaks rehvi 70 dollariga.

Autos magamine troopilises kliimas vihmaperioodi lõpus moskiitodest pungil looduses pole teab, mis meeldiv kogemus. Siiski sai ära magatud, auto akende ette panime õhukesed riidetükid, mis mingil määral õhku sisse lasid.
Iga tunni aja tagant ärkasime ülesse, sest õhk hakkas otsa saama, klaasid olid uduseks tõmbunud ja kehad kleepunud autoistme külge..panime aknad kinni, konditsioneeri 20 minutiks tööle. Nii sai tund aega jälle rahus magada.

Kriipsujukukunst

Kakadu kuulub maailmapärandi nimekirja mitte ainüksi loodusliku liigirikkuse pärast. Rahvuspargi territooriumil on aborigeenide 20 000, 5000 aga ka 10 aasta vanused joonistused, mis tõmbavad ligi ajaloohuvilisi, arheolooge, antropolooge ja rohkelt lihtlabaseid lolle, kes tahaksid kõike oma käega katsuda.

Igal pool on hoiatussildid ja aiad, et lollid liiga lähedale ei pääseks. Tegelt, kogu see kriipsujukukunsti kummardamine ainuüksi sellepärast, et see on vana..Ma ei tea. Ma ei ole mingi suurem kriipsujukukunsti fänn.
Tegelikkuses piisab ainult sildist, et see on maailma vanim joonistus ja leidub küllalt inimesi, kes on valmis kõige vanema, suurema, laiema, parema, tugevama nimel suuri summasid välja käima. Ja selle taustal pilti saada.
Ma kaldun arvama, et maailma ägedamate ja väärtuslikumate paikade juures pole neid silte.

Joonistused on tehtud mingite ainete segudega, mis on üsna tundlikud vee, tuule jms suhtes. Imelik on see, kuidas mõni joonistus koopa avatud küljel on suutnud väidetavalt juba 20 000 eksisteerida? Ei tea. 

Ja kui minna Kakadu rahvuspargi suveniiripoodi, kus müüakse aborigeenide kunsti, esemeid ja muid kultuurilisi elemente mõnekümne ja -saja dollari eest, veendud peagi, et aborigeenide käsitööga pole seal midagi pistmist. Iga eseme tagaküljel ilutseb: made in Indonesia. 

Rahvuspargi kõige suurem vastuoluline moment on muidugi maailma üks suurim uraanikaevandus, kust pärineb maailma kogu uraanist ligi 10%. 

Kuidas on võimalik, et keset rahvusparki asub kaevandus?

Sellest tahaks aga järgmisel korral lähemalt rääkida. Ehk siis sellest, kuidas me oma raha eest täitsa vabatahtlikult kaevanduse promotuuri läbi tegime.