Otse põhisisu juurde

Eurovisioonist tagurpidimaalt

Praegustes majanduslikes tingimustes on ainuõige otsus "lasta" Saksamaal Eurovisioon võita. Saksamaa on ju peaaegu ainuke Euroopa riik, kes suudab teistele laenata- teisi aidata ja isegi üsna edukalt oma asjadega hakkama saada. Isegi maavarakunnil Norral oli võistluse korraldamise eelarve defitsiidis.

Uskumatu lugu on see, et Eurovisioon ka siin mandril, täitsa teisel pool maakera nii populaarne on. Austraallased jälgivad seda üsna aktiivselt ja on paremini kursis, kui meie, eurooplased. Eelmisel aastal vaatas finaali ligi pool miljonit austraallast.

Kui me täna ühe Saksa kutiga parasjagu tube koristasime, tuli meie juurde hästi informeeritud austraallane, kes teatas, et Saksamaa võitis. No jah, ütles alati vaoshoitud ja rahumeelne Philip. "Tavaliselt on Saksamaa kõige halvem," lisas ta ja sellega kõik ta võiduemotsioonid piirdusidki ning jätkas küürimist. 

Ma ei ole kursis, kuidas teised telekanalid, kuid SBS näitas Eurovisiooni poolfinaale tagantjärgi, sest teatavasti on Austraalial Euroopaga ajavahe ja lisaks sellele maksab otseülekanne rohkem. Täna õhtul peaks siis grande finale olema. 

Muusikamaitseid on erinevaid ja selle kohapealt ma sõna võtma ei hakka. Mulle kuidagi ei lähe üldse viimasel ajal korda, kes millega esineb. Mõned laulud jäävad siiski vähemalt aastaks meelde, mõned ei jää meelde isegi hetkeks. Eesti laulu kuulsin esimest korda, kui see finaali edasi ei pääsenud. 
Nii palju võib arvata, et Eesti laul polnud küll mingi suhtekorralduslik ja turistide meelitamise projekt, pigem kinnitas veel kord meie riigi kohta levinud arusaamasid. On ikka aeglased, tuimad ja flegmaatilised need eestlased.
 
Mulle pakuvad tegelikult hoopis rohkem huvi Eurovisiooni majanduslikud ja poliitilised aspektid. Kes kellega sõber on ja kust eelarvesse raha tuleb?

Näiteks selline fakt, et Eurovisiooni ajaloo kohaselt oli kõige suurema eelarvega 2009.aastal Moskvas korraldatud võistlus. Venelased pidid ikka vingelt üle pingutama, nii et Pervõi Kanali juhil veri ninast (venelased ütlevad nii, kui millegagi üle pingutatakse), aga no koomale ei saanud ka eelarvega tõmmata. Ikkagi Venemaa. See nad hukatusse viibki. Keegi pole vist siiamaani täpseid kulusid kokku löönud, kuid arvatakse, et see miski 30 miljoni euro kandis oli. Venelaste kommentaarid olid ka head, suva see raha, peaasi, et kõikidega sõbraks saab!

Kui varem moodustus Eurovisiooni eelarve põhiliselt rahvuslike ringhäälingute arvelt, kes maksid otseülekannete eest, siis kuna konkursi korraldamise kulutused on suurenenud iga aastaga, siis eelarve moodustab 50-50% korraldajamaa ja EBU (European Broadcasting Union) poolt. Riigile antakse mingisugused kindlad piirid, mille raamidesse võiks jääda ja millest vähem ei tohiks kulutada. Rohkem võib. EBU paneb nii palju, kui palju kulub igasuguse tehnika jms hädavajaliku rentimiseks.

EBU vahendid omakorda moodustuvad telekanalite maksetest, kes on ostnud endale ülekandeõiguse. Kuna mitte väga paljud telekanalid saavad endale seda lubada, on EBU eelarve koostamisse kaasatud ka suured sponsorid, kelle vahendid aitavad vaeseid vendasid.

Muidu Eurovisiooni eelarvetest: Serbia kulutas korraldamiseks 9,3 miljonit eurot, Soome 14 miljonit. Venemaa miski 30 miljoni euro kanti. Eestile läks konkursi korraldamine maksma 8 miljoni euro kandis. 

Ja sellest suurest nelikust ehk Prantsusmaast, Saksamaast, Inglismaast ja Hispaaniast. Miks nad suur nelik on? Mitte vaid emotsionaalsetel ja ajaloolistel põhjustel, kuna nad olid konkursi rajajad (rajajaid oli rohkem kui 4), vaid eelkõige majanduslikel. Nendelt riikidelt tulevad EBU-sse kõige suuremad panused ja nende panuseta poleks Eurovisiooni võimalik korraldada. Seega, need riigid peavad olema ja jääma. 

See on nagu Euroopa Liidu koospüsimisegagi: kui suurriigid otsustaksid, et nad tahavad EL-ist välja astuda, poleks ELil enam suurt mõtet ja erilist võimalust eksisteerimiseks (eelkõige majanduslikel põhjustel).

Kuigi Eurovisiooni korraldajad rõhuvad sellele, et tegemist pole poliitilise sündmusega, on kõikidele selge see, et konkurss on päris tihedalt seotud poliitika ja rahvusvaheliste suhetega. 

No näiteks, sellel aastal pidavat Aserbaidžaan äärepealt diskvalifitseeruma või saama trahvi selle eest, et Armeenia esitajate eest polnud võimalik hääletada, kuna see telefoninumber olevat nähtamatuks tehtud (või kinni kaetud). No mida? Katsuge nüüd olla, kui te Euroopasse kuuluda tahate, kaukaaslased.

Ülaltoodud skeemil on välja toodud tugevamad Eurovisiooni-blokid. Selle kohaselt kuulub Eesti, Läti, Leedu viikingite impeeriumisse.

Mul poleks üldse kurb meel olnud, kui sellel aastal Eesti poleks majanduslik-ratsionaalsetel põhjustel osaleda saanud. Nii nagu tegi Ungari, Tšehhi, Montenegro ja Andorra. Pole raha ja eelarveid on kärbitud. 
Tundub veidi pidu katku ajal?

Aga Saksamaale õnne ja rohkelt raha 2011.aasta võistluse korraldamiseks. 
Ma olen üldse viimasel ajal suureks Saksamaa fänniks hakanud, kuidagi meeldivad need inimesed, keda siin kohanud, rohkem tegude kui suure jutu mehed ja..olen nende poolt ka MM-il. Tugevad mõjutused on tingitud tihedatest Saksamaa külastustest ja muudest isiklikest kokkupuudetest selle riigiga. Ja kui Andres vahepeal täiesti soravalt saksa keelt rääkima satub, läheb ihu imelikuks. Meeldib.

Eurovisiooni näitavad lisaks Austraaliale ka sellised riigid nagu Kanada, Kasahstan, Vietnam, Uus-Meremaa, USA, Lõuna-Aafrika vabariik, Lõuna-Korea, India, Jordaania jt. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...