Otse põhisisu juurde

Eurovisioonist tagurpidimaalt

Praegustes majanduslikes tingimustes on ainuõige otsus "lasta" Saksamaal Eurovisioon võita. Saksamaa on ju peaaegu ainuke Euroopa riik, kes suudab teistele laenata- teisi aidata ja isegi üsna edukalt oma asjadega hakkama saada. Isegi maavarakunnil Norral oli võistluse korraldamise eelarve defitsiidis.

Uskumatu lugu on see, et Eurovisioon ka siin mandril, täitsa teisel pool maakera nii populaarne on. Austraallased jälgivad seda üsna aktiivselt ja on paremini kursis, kui meie, eurooplased. Eelmisel aastal vaatas finaali ligi pool miljonit austraallast.

Kui me täna ühe Saksa kutiga parasjagu tube koristasime, tuli meie juurde hästi informeeritud austraallane, kes teatas, et Saksamaa võitis. No jah, ütles alati vaoshoitud ja rahumeelne Philip. "Tavaliselt on Saksamaa kõige halvem," lisas ta ja sellega kõik ta võiduemotsioonid piirdusidki ning jätkas küürimist. 

Ma ei ole kursis, kuidas teised telekanalid, kuid SBS näitas Eurovisiooni poolfinaale tagantjärgi, sest teatavasti on Austraalial Euroopaga ajavahe ja lisaks sellele maksab otseülekanne rohkem. Täna õhtul peaks siis grande finale olema. 

Muusikamaitseid on erinevaid ja selle kohapealt ma sõna võtma ei hakka. Mulle kuidagi ei lähe üldse viimasel ajal korda, kes millega esineb. Mõned laulud jäävad siiski vähemalt aastaks meelde, mõned ei jää meelde isegi hetkeks. Eesti laulu kuulsin esimest korda, kui see finaali edasi ei pääsenud. 
Nii palju võib arvata, et Eesti laul polnud küll mingi suhtekorralduslik ja turistide meelitamise projekt, pigem kinnitas veel kord meie riigi kohta levinud arusaamasid. On ikka aeglased, tuimad ja flegmaatilised need eestlased.
 
Mulle pakuvad tegelikult hoopis rohkem huvi Eurovisiooni majanduslikud ja poliitilised aspektid. Kes kellega sõber on ja kust eelarvesse raha tuleb?

Näiteks selline fakt, et Eurovisiooni ajaloo kohaselt oli kõige suurema eelarvega 2009.aastal Moskvas korraldatud võistlus. Venelased pidid ikka vingelt üle pingutama, nii et Pervõi Kanali juhil veri ninast (venelased ütlevad nii, kui millegagi üle pingutatakse), aga no koomale ei saanud ka eelarvega tõmmata. Ikkagi Venemaa. See nad hukatusse viibki. Keegi pole vist siiamaani täpseid kulusid kokku löönud, kuid arvatakse, et see miski 30 miljoni euro kandis oli. Venelaste kommentaarid olid ka head, suva see raha, peaasi, et kõikidega sõbraks saab!

Kui varem moodustus Eurovisiooni eelarve põhiliselt rahvuslike ringhäälingute arvelt, kes maksid otseülekannete eest, siis kuna konkursi korraldamise kulutused on suurenenud iga aastaga, siis eelarve moodustab 50-50% korraldajamaa ja EBU (European Broadcasting Union) poolt. Riigile antakse mingisugused kindlad piirid, mille raamidesse võiks jääda ja millest vähem ei tohiks kulutada. Rohkem võib. EBU paneb nii palju, kui palju kulub igasuguse tehnika jms hädavajaliku rentimiseks.

EBU vahendid omakorda moodustuvad telekanalite maksetest, kes on ostnud endale ülekandeõiguse. Kuna mitte väga paljud telekanalid saavad endale seda lubada, on EBU eelarve koostamisse kaasatud ka suured sponsorid, kelle vahendid aitavad vaeseid vendasid.

Muidu Eurovisiooni eelarvetest: Serbia kulutas korraldamiseks 9,3 miljonit eurot, Soome 14 miljonit. Venemaa miski 30 miljoni euro kanti. Eestile läks konkursi korraldamine maksma 8 miljoni euro kandis. 

Ja sellest suurest nelikust ehk Prantsusmaast, Saksamaast, Inglismaast ja Hispaaniast. Miks nad suur nelik on? Mitte vaid emotsionaalsetel ja ajaloolistel põhjustel, kuna nad olid konkursi rajajad (rajajaid oli rohkem kui 4), vaid eelkõige majanduslikel. Nendelt riikidelt tulevad EBU-sse kõige suuremad panused ja nende panuseta poleks Eurovisiooni võimalik korraldada. Seega, need riigid peavad olema ja jääma. 

See on nagu Euroopa Liidu koospüsimisegagi: kui suurriigid otsustaksid, et nad tahavad EL-ist välja astuda, poleks ELil enam suurt mõtet ja erilist võimalust eksisteerimiseks (eelkõige majanduslikel põhjustel).

Kuigi Eurovisiooni korraldajad rõhuvad sellele, et tegemist pole poliitilise sündmusega, on kõikidele selge see, et konkurss on päris tihedalt seotud poliitika ja rahvusvaheliste suhetega. 

No näiteks, sellel aastal pidavat Aserbaidžaan äärepealt diskvalifitseeruma või saama trahvi selle eest, et Armeenia esitajate eest polnud võimalik hääletada, kuna see telefoninumber olevat nähtamatuks tehtud (või kinni kaetud). No mida? Katsuge nüüd olla, kui te Euroopasse kuuluda tahate, kaukaaslased.

Ülaltoodud skeemil on välja toodud tugevamad Eurovisiooni-blokid. Selle kohaselt kuulub Eesti, Läti, Leedu viikingite impeeriumisse.

Mul poleks üldse kurb meel olnud, kui sellel aastal Eesti poleks majanduslik-ratsionaalsetel põhjustel osaleda saanud. Nii nagu tegi Ungari, Tšehhi, Montenegro ja Andorra. Pole raha ja eelarveid on kärbitud. 
Tundub veidi pidu katku ajal?

Aga Saksamaale õnne ja rohkelt raha 2011.aasta võistluse korraldamiseks. 
Ma olen üldse viimasel ajal suureks Saksamaa fänniks hakanud, kuidagi meeldivad need inimesed, keda siin kohanud, rohkem tegude kui suure jutu mehed ja..olen nende poolt ka MM-il. Tugevad mõjutused on tingitud tihedatest Saksamaa külastustest ja muudest isiklikest kokkupuudetest selle riigiga. Ja kui Andres vahepeal täiesti soravalt saksa keelt rääkima satub, läheb ihu imelikuks. Meeldib.

Eurovisiooni näitavad lisaks Austraaliale ka sellised riigid nagu Kanada, Kasahstan, Vietnam, Uus-Meremaa, USA, Lõuna-Aafrika vabariik, Lõuna-Korea, India, Jordaania jt. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust