Otse põhisisu juurde

Ma ei oska igale tekstile pealkirja panna

Vahel ei saa aru ja ei tee vahet, kus lõppeb inimese puhtinimlik uudishimu ja kust algab inimese puhtinimlik omakasu või -huvi taotlus?

Eile tundsin ennast korraks Perrault´i muinasjutu "Punamütsike" peategelasena, kui veidi kahtlase olemuse ja ebaloomuliku säraga silmis vanem hallipäine meesterahvas mu pluusi vahele jõllitas ja küsis üsna süütul kombel, mis teed pidi ma õhtul tavaliselt koju lähen?

Hiljem selgus, et tegemist polnud sugugi võsaperverdiga, vaid meie klubi püsikliendiga, kes on minust lihtsalt mõnda aega juba veidi sisse võetud ja kes on pikemalt uurinud ka teiste käest, kuidas minuga lähemalt tuttavaks võib saada.

Kas ma olen liiga paranoiline ja eelarvamusterohke inimeste suhtes? Aga äkki maailm ongi tõepoolest igasuguseid ohtusid täis, mida peabki kartma? Kas kurat, vanemate meestega on võimalik niimoodi suhelda, et nad ei armu sinusse?

Eks neid tähelepanupüüdjaid on teisigi, vahel on lihtsalt tunne, et olen tulnukas teiselt planeedilt, keda normaalsed maaelukad uurida tahaksid. Mõned isegi väga lähedalt. 

Muidugi sa naeratad kliendile ja teed head nägu, mõned on sinu naeratusest nii mõndagi välja lugenud ja oodanud sind selle pärast tööpäeva lõpuni ja küsinud siis, kas silmist peegelduv sümpaatia on ikka vastastikune. Teeks mõned joogid, võtaks su telefoninumbri...

Üldiselt ma ei kurda tähelepanu üle, sest pea iga naine naudib seda... aga vahel häirib. Tegelt tihti häirib. Või ei peaks?

Kommentaarid

  1. peab ikka! ohtusid on tegelikult ka üksjagu ja mina usun, et alati on parem karta kui... aga see, et häirib, on igal pool. mind näiteks häirib ka see, kui mitte väga palju vanem meesterahvas nt klubis väga konkreetselt "nillib"... oi, sa peaksid nt club Divat nägema Saaremaa Ralli ajal. kohati ma kujutan ette, kuidas mõnel lausa ila suunurgast tilgub, kui kenasti üles sätitud (ega siis naised lollid ole - sellistel pidudel ju vaatlejaid jagub) neidis ennast tantsuplatsil esitleb. see on lihtsalt looduse poolt nii seatud - naised on ilusad ja mehed peavad neid seepärast vaatama. teine asi, kui palju nad peale vaatamise peavad saama.

    VastaKustuta
  2. Eks naised on paljudel vägistamis-ja muu vägivallajuhtimite puhul ise süüdi, sätivad üle ja on liiga paljastavad. Kui nüüd väga aus olla, siis Eestis ei tee küll suurt vahet, kes on võetud, kes vallaline, kes abielus naine, kõik pakuvad ennast suhteliselt ühtemoodi vaatamiseks. Tähelepanu on iseenesest ju tore, aga kui see kasvab üle kellegi seksuaalseks tungiks või mõneks muuks vormiks? Ma ei arva, et naised enam seda nii väga naudivad.

    VastaKustuta
  3. see on sul hea tähelepanek - ega ei tee küll eriti vahet, kes vaba, kes mitte... ja katsu sa siis mehena aru saada, kus tohib, mis tohib. ehh, pole see elu kerge kellelgi :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...