Otse põhisisu juurde

Ma ei oska igale tekstile pealkirja panna

Vahel ei saa aru ja ei tee vahet, kus lõppeb inimese puhtinimlik uudishimu ja kust algab inimese puhtinimlik omakasu või -huvi taotlus?

Eile tundsin ennast korraks Perrault´i muinasjutu "Punamütsike" peategelasena, kui veidi kahtlase olemuse ja ebaloomuliku säraga silmis vanem hallipäine meesterahvas mu pluusi vahele jõllitas ja küsis üsna süütul kombel, mis teed pidi ma õhtul tavaliselt koju lähen?

Hiljem selgus, et tegemist polnud sugugi võsaperverdiga, vaid meie klubi püsikliendiga, kes on minust lihtsalt mõnda aega juba veidi sisse võetud ja kes on pikemalt uurinud ka teiste käest, kuidas minuga lähemalt tuttavaks võib saada.

Kas ma olen liiga paranoiline ja eelarvamusterohke inimeste suhtes? Aga äkki maailm ongi tõepoolest igasuguseid ohtusid täis, mida peabki kartma? Kas kurat, vanemate meestega on võimalik niimoodi suhelda, et nad ei armu sinusse?

Eks neid tähelepanupüüdjaid on teisigi, vahel on lihtsalt tunne, et olen tulnukas teiselt planeedilt, keda normaalsed maaelukad uurida tahaksid. Mõned isegi väga lähedalt. 

Muidugi sa naeratad kliendile ja teed head nägu, mõned on sinu naeratusest nii mõndagi välja lugenud ja oodanud sind selle pärast tööpäeva lõpuni ja küsinud siis, kas silmist peegelduv sümpaatia on ikka vastastikune. Teeks mõned joogid, võtaks su telefoninumbri...

Üldiselt ma ei kurda tähelepanu üle, sest pea iga naine naudib seda... aga vahel häirib. Tegelt tihti häirib. Või ei peaks?

Kommentaarid

  1. peab ikka! ohtusid on tegelikult ka üksjagu ja mina usun, et alati on parem karta kui... aga see, et häirib, on igal pool. mind näiteks häirib ka see, kui mitte väga palju vanem meesterahvas nt klubis väga konkreetselt "nillib"... oi, sa peaksid nt club Divat nägema Saaremaa Ralli ajal. kohati ma kujutan ette, kuidas mõnel lausa ila suunurgast tilgub, kui kenasti üles sätitud (ega siis naised lollid ole - sellistel pidudel ju vaatlejaid jagub) neidis ennast tantsuplatsil esitleb. see on lihtsalt looduse poolt nii seatud - naised on ilusad ja mehed peavad neid seepärast vaatama. teine asi, kui palju nad peale vaatamise peavad saama.

    VastaKustuta
  2. Eks naised on paljudel vägistamis-ja muu vägivallajuhtimite puhul ise süüdi, sätivad üle ja on liiga paljastavad. Kui nüüd väga aus olla, siis Eestis ei tee küll suurt vahet, kes on võetud, kes vallaline, kes abielus naine, kõik pakuvad ennast suhteliselt ühtemoodi vaatamiseks. Tähelepanu on iseenesest ju tore, aga kui see kasvab üle kellegi seksuaalseks tungiks või mõneks muuks vormiks? Ma ei arva, et naised enam seda nii väga naudivad.

    VastaKustuta
  3. see on sul hea tähelepanek - ega ei tee küll eriti vahet, kes vaba, kes mitte... ja katsu sa siis mehena aru saada, kus tohib, mis tohib. ehh, pole see elu kerge kellelgi :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust