Otse põhisisu juurde

Töö tegi ahvist inimese ja vastupidi

Ongi jälle mu järjekordne vaba nädal möödas ning juba homme hommikul asun kõigepealt lennujaama ja seejärel saatusekaaslastega pärlifarmi poole teele. Tundub nagu sõjaväkke mineva mehe jutt, aga eks ta ongi.
Ei mingit mobiilsidet, internetist rääkimata, ainukeseks infokanaliks televisioon, mis on kättesaadav paaril õhtutunnil ja satelliittelefon, millelt helistamine maksab 2 dollarit minut.

Alguses tundus see pärlifarmi töö meeletult huvitav ja seda ta ka oli: kohad, kuhu tavainimene naljalt ei pääse, rikkumata loodus, töölesõitmine bussi või auto asemel lennukiga, teadmine, et asud 300 km kaugusel lähimast asustatud punktist. Aga inimene on ikka inimene.

Pärast 4 kuud pärlifarmis töötamist ei ole need vaated, millelt alguses pilku ei suutnud pöörata enam sugugi nii suurejoonelised, juba teisel päeval arvutan päevi, mis veel vaba nädalani jäänud ja kirun kolleegiga seda rasket, üksluist ja tülgastavat tööd, mis käed rakku ajab.
Aga kus sa ikka teenid 2000 krooni päevas, jõuame koos järeldusele ja kõik tundub hetkeks jälle ilus ja roosiline. Ideaalne koht reisiraha teenimiseks.

See töö on ikka väga erinev sellest, mida ma olen oma senise töötaja elu jooksul teinud. Peamine erinevus seisneb selles, et endises töökohas mõtlesin kogu päeva tööle, pärlikarpe puhastades aga mõtlen enamus ajast kõigele muule, kui tööle. Seal ei ole väga palju vaja mõelda, sest tööliigutused on samad ja ainuke, kes paadis peab vahel tööle mõtlema on paadijuht.
Mõneti on see päris lahe ja vahepeal hakkasin seda juba täitsa nautima. Hommikul tööle sõites mõtlesin juba mõnuledes, mis lahedaid mõtteid ma täna mõtlema hakkan.
See lõbu ei kesta kahjuks igavesti.

Arvan, et selles ametis töötamise piiraeg on 6 kuud ja nii hea, et Austraalia valitsus on viisatingimused just nii paika pannud, et ühe tööandja juures kauem töötada ei tohigi. Vaatan kaastundega kolleege, kes teevad seda tööd juba aastaid. Nad kõik on kohe lahkumas, vähemalt jutu järgi, aga nii lihtne on siia aastateks jääda. 
Ma arvan, et selline töö isegi võõrutab inimesed päriselust ja muudab nad sellisest "kaks nädalat merel, üks maal" elukorraldusest sõltuvusse.

Olen lähemalt tuttavaks saanud paari kolleegiga. Enamik neist on minuga samaealised või vanemad. Üksikutel on perekond- seda pole lihtsalt saanud tekkida või on perekond juba selle aja peale lagunenud. Tavaliselt elab keskmine pärlifarmi alaline töötaja hostelis, sest pole mõtet oma maja või korterit pidada, kui "kaks nädalat merel ja ühe maal režiimis" elad. Paljudel on alkoholi-, kasiino- ja narkoprobleemid. Vabast nädalast võetakse kõik, mis võtta annab.
Kuigi püsitöötajad teenivad raha ka vaba nädala eest, on neil kogu raha otsas, kui nad farmi tagasi jõuavad. Nii nad ütlevad ja kuidas see võimalik on, ma ei ole sellest veel aru saanud. Tegemist on siiski päris suurte summadega.

Samas, mind ootab Darwinis mu printsess ja temale mõeldes lähevad päevad palju kiiremini. Ja eks mul ole üks päris vahva kogemus pärlifarmis töötamise näol taskus, nii et... 2 nädalat ja siis võib-olla veel kaks ja maailmarännak jätkub.

Oleme siia juba liiga kauaks jäänud.


Kommentaarid

  1. Paistab üsna tüütu töö küll, aga logistiku ametiga võrreldes vist lausa paradiis :p

    VastaKustuta
  2. ..siis kui Andres veel logistikuametit pidas, siis ta aju, kui ta parasjagu keskendunult töötas ja mõtles, ragises nõnda nagu vana arvuti protsessor, mis on suuremad pöörded sisse võtnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust