Otse põhisisu juurde

Üks armas õhtupoolik Darwini vabaõhu "loomaaias"


Jalad olid sitased, nägu tolmune, riided porised, juuksed higist läbimärjad, käed verised, suured varbad ära tallatud, käed kriimustusi täis. 
Ei. Ei. 
Ma ei käinud kohalike põmmpeadega tüli norimas. Ei kukkunud kuskilt alla, millegi pealt maha, kellegi peale, millegi sisse. 
Ei käinud ka kuskil farmis põldu kündmas, atra vedamas. 
Olin kõigest klienditeenindaja ühel vabaõhu beach partyl. 

Ski klubi on alati kurtnud selle üle, et noori käib vähe ja põhilisteks klientideks on pereinimesed. Kuna noored vanuses 18-30 on kõige atraktiivsem sihtrühm alkoholitootjatele ja -müüjatele, siis selleks puhuks otsustati korraldada koostöös XXXX Summer Bright õlletootjaga üks suur noortepidu.
Ja mina olin selle loomaaia üks paljudest teenindajatest. 

Alguses ei saanud 1000+ pidulist kuidagi vedama, pärast ei suutnud kuidagi pidama saada. Päike ja valgus mõjub peoloomadele ikkagi pidurdavalt.
Nii kui päike looja läks, hakkasid kõik kaks korda rohkem alkoholi tarbima. Kuna pudeliavaja oli minu putkast ära varastatud ning teisi saadaval enam polnud, pidin oma 5-6 tundi õlut-siidrit jms jooke kätega avama. Kuna kogused olid miskit sinna kümnete kastide kanti, siis..isegi võite arvata, missugused mu käed tööpäeva lõpuks välja nägid. 

Mass, eriti veel tugevas joobes, käitub aga täiesti kaootiliselt, ettearvamatult ja kõike seda..massiliselt! Üks viskas oma pudeli tantsuväljakule puruks. Justkui väljendades sellega miskit ja viies läbi mingi rituaalse toimingu.
Ja teised muidugi Õpetajat järgi tegema. Lõpuks oli keset tantsuväljakut pea meetrikõrgune pudelite ja teiste pakendite hunnik. 

Austraalia kohalike kuulsate DJ-de ja Underbelly staffi poolt ülesse köetud noortel oli klaasikildudest ja prügist täiesti savi. Alkoletist telliti muudkui alkoholi juurde, mis sest, et mõni tegelane oli sellest juba ammu pilgeni täis. 
Pärast järjekordset ning kriitilist doosi läksid kõik avameelseks ja ei häbenenud midagi. 

Naised tõmbasid oma rinnahoidjatest välja tisse suuremaks tegevad padjad ja mehed viskasid "prügialtarile" oma vanad ja kulunud pokserid. Paljud külalised ohverdasid üritusele oma vööd, kingad, särgid ja mütsid. 
Mõni leidlik oksendas selle kõige peale. 
Tänapäeva kunstiteos oli peaaegu valmis.

Pärast sisikonna tühjendust tuldi muidugi minu juurde. Uue noosi järele. 
Pidin olema kannatlik ja arusaav. Mõnele pidin õpetama algusest peale rääkimist ja konsonantide hääldamist (vokaalid tulid päris hästi välja :), mõnda aitasin matemaatiliste tehete sooritamises, mõni lihtsalt kukkus letti alla, minu varvaste peale. Selle pidin hea klienditeenindaja kombel muidugi ülesse aitama ja aitama tal geopositsioneeruda. Kus ja mis ta on? 
Mõni tahtis lihtsalt värsket oksemaitset veega alla loputada. 
Andsin talle ämbritäie vett. Jääga. Tasuta. 

Muidu muusika oli väga hea, meeleolu ka, jalg ikka tatsus koguaeg kaasa ja teenindamise vabal hetkel heitsin pilgu minu ees asuvale lavale. 
Mõned kliendid kutsusid mind isegi tantsima, aga töökohustuste tõttu pidin ära ütlema. 

Hea meelega oleksin olnud selle peo külastaja, kui vastuvõtja. Aga sellise tunnipalga eest võib "sotsiaaltöötaja" tööd teha küll.

Noorus on vahva!

PS!Monumendi valmimisele pani suure ja rasvase punkti meesisendi avalik urineerimine selle kõige peale...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...