Otse põhisisu juurde

Üks armas õhtupoolik Darwini vabaõhu "loomaaias"


Jalad olid sitased, nägu tolmune, riided porised, juuksed higist läbimärjad, käed verised, suured varbad ära tallatud, käed kriimustusi täis. 
Ei. Ei. 
Ma ei käinud kohalike põmmpeadega tüli norimas. Ei kukkunud kuskilt alla, millegi pealt maha, kellegi peale, millegi sisse. 
Ei käinud ka kuskil farmis põldu kündmas, atra vedamas. 
Olin kõigest klienditeenindaja ühel vabaõhu beach partyl. 

Ski klubi on alati kurtnud selle üle, et noori käib vähe ja põhilisteks klientideks on pereinimesed. Kuna noored vanuses 18-30 on kõige atraktiivsem sihtrühm alkoholitootjatele ja -müüjatele, siis selleks puhuks otsustati korraldada koostöös XXXX Summer Bright õlletootjaga üks suur noortepidu.
Ja mina olin selle loomaaia üks paljudest teenindajatest. 

Alguses ei saanud 1000+ pidulist kuidagi vedama, pärast ei suutnud kuidagi pidama saada. Päike ja valgus mõjub peoloomadele ikkagi pidurdavalt.
Nii kui päike looja läks, hakkasid kõik kaks korda rohkem alkoholi tarbima. Kuna pudeliavaja oli minu putkast ära varastatud ning teisi saadaval enam polnud, pidin oma 5-6 tundi õlut-siidrit jms jooke kätega avama. Kuna kogused olid miskit sinna kümnete kastide kanti, siis..isegi võite arvata, missugused mu käed tööpäeva lõpuks välja nägid. 

Mass, eriti veel tugevas joobes, käitub aga täiesti kaootiliselt, ettearvamatult ja kõike seda..massiliselt! Üks viskas oma pudeli tantsuväljakule puruks. Justkui väljendades sellega miskit ja viies läbi mingi rituaalse toimingu.
Ja teised muidugi Õpetajat järgi tegema. Lõpuks oli keset tantsuväljakut pea meetrikõrgune pudelite ja teiste pakendite hunnik. 

Austraalia kohalike kuulsate DJ-de ja Underbelly staffi poolt ülesse köetud noortel oli klaasikildudest ja prügist täiesti savi. Alkoletist telliti muudkui alkoholi juurde, mis sest, et mõni tegelane oli sellest juba ammu pilgeni täis. 
Pärast järjekordset ning kriitilist doosi läksid kõik avameelseks ja ei häbenenud midagi. 

Naised tõmbasid oma rinnahoidjatest välja tisse suuremaks tegevad padjad ja mehed viskasid "prügialtarile" oma vanad ja kulunud pokserid. Paljud külalised ohverdasid üritusele oma vööd, kingad, särgid ja mütsid. 
Mõni leidlik oksendas selle kõige peale. 
Tänapäeva kunstiteos oli peaaegu valmis.

Pärast sisikonna tühjendust tuldi muidugi minu juurde. Uue noosi järele. 
Pidin olema kannatlik ja arusaav. Mõnele pidin õpetama algusest peale rääkimist ja konsonantide hääldamist (vokaalid tulid päris hästi välja :), mõnda aitasin matemaatiliste tehete sooritamises, mõni lihtsalt kukkus letti alla, minu varvaste peale. Selle pidin hea klienditeenindaja kombel muidugi ülesse aitama ja aitama tal geopositsioneeruda. Kus ja mis ta on? 
Mõni tahtis lihtsalt värsket oksemaitset veega alla loputada. 
Andsin talle ämbritäie vett. Jääga. Tasuta. 

Muidu muusika oli väga hea, meeleolu ka, jalg ikka tatsus koguaeg kaasa ja teenindamise vabal hetkel heitsin pilgu minu ees asuvale lavale. 
Mõned kliendid kutsusid mind isegi tantsima, aga töökohustuste tõttu pidin ära ütlema. 

Hea meelega oleksin olnud selle peo külastaja, kui vastuvõtja. Aga sellise tunnipalga eest võib "sotsiaaltöötaja" tööd teha küll.

Noorus on vahva!

PS!Monumendi valmimisele pani suure ja rasvase punkti meesisendi avalik urineerimine selle kõige peale...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust