Otse põhisisu juurde

Aeroparts logistics Austraalia moodi


Austraalia on selleks korraks küll juba selja taha jäänud, aga tahan kirjutada ühest huvitavast seigast, mis toimus enne meie äralendu. Olen varasemalt tegelenud lennukite varuosade logistikaga Euroopas ja see, mis siin toimus oli kummaline. 4 päeva enne Austraaliast lahkumist helises mu telefon ja endine tööandja küsis, kas mul oleks võimalik veel paariks päevaks tööle tulla. Mitte farmi, aga sadamasse, sest üks kiire saadetis lennukivaruosadega saabus Ameerikast ja see oli tarvis konteinerist maha laadida. Otsustasin tööle minna.

Sadamas selgus, et varuosad olid juba konteinerist lattu laaditud, aga mitte tavalisse, vaid garantiini valve all olevasse spetsiaalsesse lattu. Seal oli erinevas suuruses kaste ja aluseid. Küsimuse peale, miks need osad garantiinilattu pandi, sain vastuseks, et need on kaetud Ameerika tolmuga ja Austraalia valitsus ei luba neid riiki sisse toimetada. Võib-olla on mõni Ameerika kärbes või ämblik kasti sisse pesa teinud ja hakkab ennast Austraalias koduselt tundma ja oma elutegevusega kohalikke liike hävitama. Nii on siin varemgi juhtunud näiteks "cane toad`ga" (Lõuna-Ameerikast sisse toodud kärnkonn).

Meile anti kätte harjad ja kaltsud, natuke puhastusvahendit ning vett ja paluti kõik tolmused jupid ära puhastada. Päris huvitav, mõtlesin ma, polegi varem nende hinnaliste vidinatega nii lähedalt kokku puutunud. Tean, et lennunduses on remondile ja osade välja vahetamisele kehtestatud rahvusvahelised karmid turvastandardid ja ka kõige väiksema kruvi välja vahetamine nõuab dokumenteerimist.

Hari kätte ja tööle! See mis nüüd juhtus võttis mu tummaks. Supervisor avas esimese kasti, vaatas sisse ja palus mind appi. Mida me nüüd teeme, küsisin. Kallame selle kasti põrandale tühjaks, et oleks lihtsam puhastada. Kast oli meeter korda meeter suur ja täis vidinaid, mis varieerusid kruvidest kuni pisemate alumiiniumist keredetailideni ja juhtkangideni. Keerasime kasti ümber ja kogu krempel valgus kolinal põrandale. Nonii, võtke kohad sisse ja hakake puhastama, teatas supervisor. Küsisin veel, et kas need osad on uued ja kas nad tõepoolest kasutavad neid oma lennukite peal?

Mallard tüüpi lennukeid hakati tootma 1947. aastal ja originaalvaruosi on väga raske saada, seega kõik, mida vähegi võimalik kasutada, läheb töösse. Enamik osi olid uued, lihtsalt aastakümneid laos seistes tolmu kogunud, aga leidus ka kasutatud osi. Tõepoolest, osadel vidinatel oli tootmisaastaks 1949 ja kogu see kupatus meenutas rohkem vana autoromula ümberkolimist. Tõenäoliselt olid need jupid ostetud kilohinnaga.

Küll on ikka hea, et ma enam nende lennukitega lendama ei pea, mõtlesin enne tööle asumist.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust