Austraalia on selleks korraks küll juba selja taha jäänud, aga tahan kirjutada ühest huvitavast seigast, mis toimus enne meie äralendu. Olen varasemalt tegelenud lennukite varuosade logistikaga Euroopas ja see, mis siin toimus oli kummaline. 4 päeva enne Austraaliast lahkumist helises mu telefon ja endine tööandja küsis, kas mul oleks võimalik veel paariks päevaks tööle tulla. Mitte farmi, aga sadamasse, sest üks kiire saadetis lennukivaruosadega saabus Ameerikast ja see oli tarvis konteinerist maha laadida. Otsustasin tööle minna.
Sadamas selgus, et varuosad olid juba konteinerist lattu laaditud, aga mitte tavalisse, vaid garantiini valve all olevasse spetsiaalsesse lattu. Seal oli erinevas suuruses kaste ja aluseid. Küsimuse peale, miks need osad garantiinilattu pandi, sain vastuseks, et need on kaetud Ameerika tolmuga ja Austraalia valitsus ei luba neid riiki sisse toimetada. Võib-olla on mõni Ameerika kärbes või ämblik kasti sisse pesa teinud ja hakkab ennast Austraalias koduselt tundma ja oma elutegevusega kohalikke liike hävitama. Nii on siin varemgi juhtunud näiteks "cane toad`ga" (Lõuna-Ameerikast sisse toodud kärnkonn).
Meile anti kätte harjad ja kaltsud, natuke puhastusvahendit ning vett ja paluti kõik tolmused jupid ära puhastada. Päris huvitav, mõtlesin ma, polegi varem nende hinnaliste vidinatega nii lähedalt kokku puutunud. Tean, et lennunduses on remondile ja osade välja vahetamisele kehtestatud rahvusvahelised karmid turvastandardid ja ka kõige väiksema kruvi välja vahetamine nõuab dokumenteerimist.
Hari kätte ja tööle! See mis nüüd juhtus võttis mu tummaks. Supervisor avas esimese kasti, vaatas sisse ja palus mind appi. Mida me nüüd teeme, küsisin. Kallame selle kasti põrandale tühjaks, et oleks lihtsam puhastada. Kast oli meeter korda meeter suur ja täis vidinaid, mis varieerusid kruvidest kuni pisemate alumiiniumist keredetailideni ja juhtkangideni. Keerasime kasti ümber ja kogu krempel valgus kolinal põrandale. Nonii, võtke kohad sisse ja hakake puhastama, teatas supervisor. Küsisin veel, et kas need osad on uued ja kas nad tõepoolest kasutavad neid oma lennukite peal?
Mallard tüüpi lennukeid hakati tootma 1947. aastal ja originaalvaruosi on väga raske saada, seega kõik, mida vähegi võimalik kasutada, läheb töösse. Enamik osi olid uued, lihtsalt aastakümneid laos seistes tolmu kogunud, aga leidus ka kasutatud osi. Tõepoolest, osadel vidinatel oli tootmisaastaks 1949 ja kogu see kupatus meenutas rohkem vana autoromula ümberkolimist. Tõenäoliselt olid need jupid ostetud kilohinnaga.
Küll on ikka hea, et ma enam nende lennukitega lendama ei pea, mõtlesin enne tööle asumist.
Sadamas selgus, et varuosad olid juba konteinerist lattu laaditud, aga mitte tavalisse, vaid garantiini valve all olevasse spetsiaalsesse lattu. Seal oli erinevas suuruses kaste ja aluseid. Küsimuse peale, miks need osad garantiinilattu pandi, sain vastuseks, et need on kaetud Ameerika tolmuga ja Austraalia valitsus ei luba neid riiki sisse toimetada. Võib-olla on mõni Ameerika kärbes või ämblik kasti sisse pesa teinud ja hakkab ennast Austraalias koduselt tundma ja oma elutegevusega kohalikke liike hävitama. Nii on siin varemgi juhtunud näiteks "cane toad`ga" (Lõuna-Ameerikast sisse toodud kärnkonn).
Meile anti kätte harjad ja kaltsud, natuke puhastusvahendit ning vett ja paluti kõik tolmused jupid ära puhastada. Päris huvitav, mõtlesin ma, polegi varem nende hinnaliste vidinatega nii lähedalt kokku puutunud. Tean, et lennunduses on remondile ja osade välja vahetamisele kehtestatud rahvusvahelised karmid turvastandardid ja ka kõige väiksema kruvi välja vahetamine nõuab dokumenteerimist.
Hari kätte ja tööle! See mis nüüd juhtus võttis mu tummaks. Supervisor avas esimese kasti, vaatas sisse ja palus mind appi. Mida me nüüd teeme, küsisin. Kallame selle kasti põrandale tühjaks, et oleks lihtsam puhastada. Kast oli meeter korda meeter suur ja täis vidinaid, mis varieerusid kruvidest kuni pisemate alumiiniumist keredetailideni ja juhtkangideni. Keerasime kasti ümber ja kogu krempel valgus kolinal põrandale. Nonii, võtke kohad sisse ja hakake puhastama, teatas supervisor. Küsisin veel, et kas need osad on uued ja kas nad tõepoolest kasutavad neid oma lennukite peal?
Mallard tüüpi lennukeid hakati tootma 1947. aastal ja originaalvaruosi on väga raske saada, seega kõik, mida vähegi võimalik kasutada, läheb töösse. Enamik osi olid uued, lihtsalt aastakümneid laos seistes tolmu kogunud, aga leidus ka kasutatud osi. Tõepoolest, osadel vidinatel oli tootmisaastaks 1949 ja kogu see kupatus meenutas rohkem vana autoromula ümberkolimist. Tõenäoliselt olid need jupid ostetud kilohinnaga.
Küll on ikka hea, et ma enam nende lennukitega lendama ei pea, mõtlesin enne tööle asumist.
Kommentaarid
Postita kommentaar