Otse põhisisu juurde

Balilt Lombokile

"Life jacket for child´s" puitkapil, meresinine põrand, valgusfoori oranživärvi istmed tihedalt teineteise kõrvale paigutatud, et mahutada korraga võimalikult palju reisijaid, Dramatic-V puitkapi klaasi taga mängimas mingisugust Tom Hanksi filmi indoneesiakeelsete subtiitritega, baju penyelamar sildid iga kapi peal (life jacket), kaks korda kaks ruutmeetrit musholla (moslemite palvetuba), isehakanud toitlustajad erinevat kohalikku kraami pakkumas, madratsilaenutus ja praami taguosas asuv lebala, kus saab rendimadratseid realiseerida.

Selline näeb välja meie Bali-Lomboki vaheline ekonomi-praam seestpoolt. Praam on oma paarkümmend aastat vana ja kulunud. Lained kõigutavad pea kaks korda Regulast väiksemat praami sinna ja siia, vahepeal väriseb ja ragiseb praam hirmuäratavalt, kuid suudab siiski pinnal püsida. Pole see asi siin nii hull midagi. Mis sest, et Euroopasse jõuavad tihti uudised põhjaläinud- ülerahvastatud Indoneesia parsadest.

Kuigi Bali ja Lomboki vahel on vaid 25 kilomeetrit (siinkohal ütleks, et ära usalda igasuguseid reisijuhte, eriti veel Lonely Planetit, toetu loogikale, tegelik saarte vaheline vahemaa on miski 70 km kanti), siis praam "kihutab" ühelt saarele koguni neli tundi. Saarte vahel toimib ka kiirpraamiliiklus, kuid seekord valisime aeglasema ja lihtrahvalikuma variandi, sest kiiret pole ju kuskile. Kui aeglase praami pilet Balilt Lombokile maksab 31 000 ruupiat (4 Austraalia dollarit), siis kiire praami pilet on sellest ligi 10 korda kallim. Aeglase praamiga kruiisime seda vahemaad 4 tundi, 300 0000-ruupiane praam viib kohale 1,5 tunniga.

Jõudsime õnnelikult Lombokile.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...