Otse põhisisu juurde

Balilt Lombokile

"Life jacket for child´s" puitkapil, meresinine põrand, valgusfoori oranživärvi istmed tihedalt teineteise kõrvale paigutatud, et mahutada korraga võimalikult palju reisijaid, Dramatic-V puitkapi klaasi taga mängimas mingisugust Tom Hanksi filmi indoneesiakeelsete subtiitritega, baju penyelamar sildid iga kapi peal (life jacket), kaks korda kaks ruutmeetrit musholla (moslemite palvetuba), isehakanud toitlustajad erinevat kohalikku kraami pakkumas, madratsilaenutus ja praami taguosas asuv lebala, kus saab rendimadratseid realiseerida.

Selline näeb välja meie Bali-Lomboki vaheline ekonomi-praam seestpoolt. Praam on oma paarkümmend aastat vana ja kulunud. Lained kõigutavad pea kaks korda Regulast väiksemat praami sinna ja siia, vahepeal väriseb ja ragiseb praam hirmuäratavalt, kuid suudab siiski pinnal püsida. Pole see asi siin nii hull midagi. Mis sest, et Euroopasse jõuavad tihti uudised põhjaläinud- ülerahvastatud Indoneesia parsadest.

Kuigi Bali ja Lomboki vahel on vaid 25 kilomeetrit (siinkohal ütleks, et ära usalda igasuguseid reisijuhte, eriti veel Lonely Planetit, toetu loogikale, tegelik saarte vaheline vahemaa on miski 70 km kanti), siis praam "kihutab" ühelt saarele koguni neli tundi. Saarte vahel toimib ka kiirpraamiliiklus, kuid seekord valisime aeglasema ja lihtrahvalikuma variandi, sest kiiret pole ju kuskile. Kui aeglase praami pilet Balilt Lombokile maksab 31 000 ruupiat (4 Austraalia dollarit), siis kiire praami pilet on sellest ligi 10 korda kallim. Aeglase praamiga kruiisime seda vahemaad 4 tundi, 300 0000-ruupiane praam viib kohale 1,5 tunniga.

Jõudsime õnnelikult Lombokile.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr