Pärast süsteemi- ja reeglipärast Austraaliat tekitab täiesti kaootiline ja süsteemivastane Aasia esimestel päevadel šokilaadset seisundit, millest toibumine ja millesse sisseelamine võtab mõned päevad aega.
Esimene asi muidugi on see, et Aasia on oluliselt tihedamalt asustatud, kui Austraalia ja Euroopa. Austraalias võid sadu kilomeetreid tühjas üksinduses sõita, Aasias, eriti veel Indoneesias, on raske leida isegi pissipeatuse jaoks inimestevaba võsakohta. Inimesed on kõikjal, igal puul on silmad.
Kujutage ise ette, milline oleks Saaremaa kui sellele peaks ära mahtuma paar miljonit püsielanikku pluss umbes miljon ajutist külastajat. Bali on õnneks pindalalt oma kaks Saaremaad ja püsielanikke on siin ligikaudu 4 miljonit, pluss veel lugematul hulgal turiste.
Bali lõunaosa on eriti tihedalt asustatud ning pärast ühepäevast lõunaosa külastust veendusime, et sinna tagasi me enam kunagi ei lähe. Seal sa lihtsalt ei saa puhata. Täielik stress-kass tuleb peale. Kümnete kilomeetrite pikkused liiklusummikud, kõikvõimalikud vaatamisväärsed kohad on turistidest pungil, kõik on nii kommertslik ja kasumit taotlev, et ajab südame pahaks.
Bali kuulsamas Tanah Loti templis käies, arvasime, et ostsime 22 tuhade ruupia eest hoopis sissepääsu turule. Tegelikult kuskil kaugel väikeses tagumises nurgas oli vaatamisväärsus ise ka, aga selleni jõudmiseks pidi paar kilomeetrit turgu läbi käima.
Iga nurga peal nuuksuvad kohalikud lapsed, kes üritavad sulle puupulkasid maha müüa ja postkaarti 10 dollari eest pähe määrida. Mina olen vist nuuksuvate ja haledat häält tegevate laste tõmbemagnet, sest siiani pole ükski lapsmüüja minust ükskõikselt mööda kõndinud. Ja kui see müüjatekari mind kuskilt eemalt näeb, jookseb see mass minu juurde ja üritab jälle miskit maha ärida.
Vahel on päris keeruline sellest välja rabeleda.
Pärast päevapikkust matka lõunasse oleksime äärepealt CO mürgituse saanud, sest õhk on paksult heitgaase täis ja nii saastunud, et seda sisse hingates hakkas kopsudel valus. Heledad riided muutuvad mõne tunniga hallikas-mustadeks ja küünealused on päeva lõpuks sellised nagu oleks terve päev riisipõllul töötanud. Mingeid erilisi emotsioone Bali lõunaosa meis ei tekitanud.
See-eest veidi hõredamalt asustatud põhja- ja idapool on kindlasti külastamist väärt. Seal saab näha Bali külaelu argipäeva, vulkaane, sealsed looduslikud vaated on võimsad ja sõnadega kirjeldamatud, kui lõunaosa liiklus ei erine kuigi palju Bangkoki kesklinna liiklusest, siis põhjas ja idas on see rahulik ja üsnagi sõidetav.
Esimene asi muidugi on see, et Aasia on oluliselt tihedamalt asustatud, kui Austraalia ja Euroopa. Austraalias võid sadu kilomeetreid tühjas üksinduses sõita, Aasias, eriti veel Indoneesias, on raske leida isegi pissipeatuse jaoks inimestevaba võsakohta. Inimesed on kõikjal, igal puul on silmad.
Kujutage ise ette, milline oleks Saaremaa kui sellele peaks ära mahtuma paar miljonit püsielanikku pluss umbes miljon ajutist külastajat. Bali on õnneks pindalalt oma kaks Saaremaad ja püsielanikke on siin ligikaudu 4 miljonit, pluss veel lugematul hulgal turiste.
Bali lõunaosa on eriti tihedalt asustatud ning pärast ühepäevast lõunaosa külastust veendusime, et sinna tagasi me enam kunagi ei lähe. Seal sa lihtsalt ei saa puhata. Täielik stress-kass tuleb peale. Kümnete kilomeetrite pikkused liiklusummikud, kõikvõimalikud vaatamisväärsed kohad on turistidest pungil, kõik on nii kommertslik ja kasumit taotlev, et ajab südame pahaks.
Bali kuulsamas Tanah Loti templis käies, arvasime, et ostsime 22 tuhade ruupia eest hoopis sissepääsu turule. Tegelikult kuskil kaugel väikeses tagumises nurgas oli vaatamisväärsus ise ka, aga selleni jõudmiseks pidi paar kilomeetrit turgu läbi käima.
Iga nurga peal nuuksuvad kohalikud lapsed, kes üritavad sulle puupulkasid maha müüa ja postkaarti 10 dollari eest pähe määrida. Mina olen vist nuuksuvate ja haledat häält tegevate laste tõmbemagnet, sest siiani pole ükski lapsmüüja minust ükskõikselt mööda kõndinud. Ja kui see müüjatekari mind kuskilt eemalt näeb, jookseb see mass minu juurde ja üritab jälle miskit maha ärida.
Vahel on päris keeruline sellest välja rabeleda.
Pärast päevapikkust matka lõunasse oleksime äärepealt CO mürgituse saanud, sest õhk on paksult heitgaase täis ja nii saastunud, et seda sisse hingates hakkas kopsudel valus. Heledad riided muutuvad mõne tunniga hallikas-mustadeks ja küünealused on päeva lõpuks sellised nagu oleks terve päev riisipõllul töötanud. Mingeid erilisi emotsioone Bali lõunaosa meis ei tekitanud.
See-eest veidi hõredamalt asustatud põhja- ja idapool on kindlasti külastamist väärt. Seal saab näha Bali külaelu argipäeva, vulkaane, sealsed looduslikud vaated on võimsad ja sõnadega kirjeldamatud, kui lõunaosa liiklus ei erine kuigi palju Bangkoki kesklinna liiklusest, siis põhjas ja idas on see rahulik ja üsnagi sõidetav.
Esmaspäeval liigume Balilt edasi, sest Indoneesias on veel küllaga saari, mida avastada.
Pilte vaadates tundub uskumatu, et kusagil sealsamas selline rahvamass on. Siit vaadates on seal küll väga ilus :) ja PS! Saaremaale küll nii palju turiste ei taha. Eestissegi mitte!
VastaKustutaKogu rahvamass elab lõuna osas põhiliselt, mujal Balil leidub ka üsna metsikuid ja üksikuid väheasustatud kohti. Aga selline turistide vool tapab igasuguse loomuliku keskkonna. See on kindel.
VastaKustuta