Otse põhisisu juurde

Balist

Pärast süsteemi- ja reeglipärast Austraaliat tekitab täiesti kaootiline ja süsteemivastane Aasia esimestel päevadel šokilaadset seisundit, millest toibumine ja millesse sisseelamine võtab mõned päevad aega.

Esimene asi muidugi on see, et Aasia on oluliselt tihedamalt asustatud, kui Austraalia ja Euroopa. Austraalias võid sadu kilomeetreid tühjas üksinduses sõita, Aasias, eriti veel Indoneesias, on raske leida isegi pissipeatuse jaoks inimestevaba võsakohta. Inimesed on kõikjal, igal puul on silmad.

Kujutage ise ette, milline oleks Saaremaa kui sellele peaks ära mahtuma paar miljonit püsielanikku pluss umbes miljon ajutist külastajat. Bali on õnneks pindalalt oma kaks Saaremaad ja püsielanikke on siin ligikaudu 4 miljonit, pluss veel lugematul hulgal turiste.

Bali lõunaosa on eriti tihedalt asustatud ning pärast ühepäevast lõunaosa külastust veendusime, et sinna tagasi me enam kunagi ei lähe. Seal sa lihtsalt ei saa puhata. Täielik stress-kass tuleb peale. Kümnete kilomeetrite pikkused liiklusummikud, kõikvõimalikud vaatamisväärsed kohad on turistidest pungil, kõik on nii kommertslik ja kasumit taotlev, et ajab südame pahaks.
Bali kuulsamas Tanah Loti templis käies, arvasime, et ostsime 22 tuhade ruupia eest hoopis sissepääsu turule. Tegelikult kuskil kaugel väikeses tagumises nurgas oli vaatamisväärsus ise ka, aga selleni jõudmiseks pidi paar kilomeetrit turgu läbi käima.

Iga nurga peal nuuksuvad kohalikud lapsed, kes üritavad sulle puupulkasid maha müüa ja postkaarti 10 dollari eest pähe määrida. Mina olen vist nuuksuvate ja haledat häält tegevate laste tõmbemagnet, sest siiani pole ükski lapsmüüja minust ükskõikselt mööda kõndinud. Ja kui see müüjatekari mind kuskilt eemalt näeb, jookseb see mass minu juurde ja üritab jälle miskit maha ärida.
Vahel on päris keeruline sellest välja rabeleda.

Pärast päevapikkust matka lõunasse oleksime äärepealt CO mürgituse saanud, sest õhk on paksult heitgaase täis ja nii saastunud, et seda sisse hingates hakkas kopsudel valus. Heledad riided muutuvad mõne tunniga hallikas-mustadeks ja küünealused on päeva lõpuks sellised nagu oleks terve päev riisipõllul töötanud. Mingeid erilisi emotsioone Bali lõunaosa meis ei tekitanud.

See-eest veidi hõredamalt asustatud põhja- ja idapool on kindlasti külastamist väärt. Seal saab näha Bali külaelu argipäeva, vulkaane, sealsed looduslikud vaated on võimsad ja sõnadega kirjeldamatud, kui lõunaosa liiklus ei erine kuigi palju Bangkoki kesklinna liiklusest, siis põhjas ja idas on see rahulik ja üsnagi sõidetav. 

Esmaspäeval liigume Balilt edasi, sest Indoneesias on veel küllaga saari, mida avastada.
 


Kommentaarid

  1. Pilte vaadates tundub uskumatu, et kusagil sealsamas selline rahvamass on. Siit vaadates on seal küll väga ilus :) ja PS! Saaremaale küll nii palju turiste ei taha. Eestissegi mitte!

    VastaKustuta
  2. Kogu rahvamass elab lõuna osas põhiliselt, mujal Balil leidub ka üsna metsikuid ja üksikuid väheasustatud kohti. Aga selline turistide vool tapab igasuguse loomuliku keskkonna. See on kindel.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...