Otse põhisisu juurde

Nagu lahinguväljal

Neljapäeval oli Darwinis tõeline põrgu. Kõik oli tossu ja suitsu ja tahma ja tuld täis, sest 1.juuli on teatavasti ainuke päev aastas, mil põhjaterritooriumlased saavad endale legaalselt ilutulestikku osta. Ilutulestik on Austraalias üsna kallis lõbu, üks mingisugune raketipakett pidi maksma 300 taala kandis.

Neljapäeval oli vahepeal tunne, et oleme sattunud lahinguväljale.

Aga 1.juulil tähistatakse ilutulestiku vaba kättesaadavusega Põhjaterritooriumi haldusüksuse tekkimist. Kuuldavasti ei saa kohalikud isegi aastavahetusel vabalt ilutulestikku osta. Seega 1.juulil elatakse ennast täiega välja.

Enne seda päeva ei osanud muidugi arvata, et meie ümber, selle tänaval kõndiva rahva seas ja üldse Darwini elanike hulgas on nii palju idioote. Aga niipea, kui hakkas hämarduma, hakkas iga tobu mingis suunas ilutulestikku lennutama. 

Vaesed tuletõrjujad, politseinikud ja meditsiinitöötajad. Eriti muidugi tuletõrjujad.
Viu-viu-viu, proovisime tol õhtul oma toas varjuda ja lärmi eest peitu minna, aga ei õnnestunud. Tuletõrjemasin lihtsalt uhas iga minuti tagant meie elamise juurest mööda. Ja kiirustas juba järgmise ilutulistaja pärast kuskile naabertänavasse.

See oli kõige kohutavamad kuus tundi minu elus, mida olen elanud. Lihtsalt paugutatakse keset teed autodesse, majadesse, inimeste pihta, pannakse ilutulestikuga gofliväljak põlema, visatakse klaaspakendeid kõikjale puruks, tekitatakse bushfire keset linna, ilutulestikuga vigastatud inimesed ja loomad longivad omal jalul või viiakse need lähimasse traumapunkti kellegi abil.

Ja leidub inimesi, ja päris palju, kes sellest kõigest põrgust lapselikult siirast rõõmu tunnevad.

Mingid loomad olid tol päeval puurist välja pääsenud. Kuigi alguses plaanisime, et lähme ka välja, siis pärast olukorraga tutvumist selgus, et kodu on kõige turvalisem koht.
Panime veel luuvriakendele paksud kardinad ette, et kui rakett klassi purustab, siis jääb kardinasse pidama.
Keskööks õnneks "tulistamine" vaibus, kuid järgmiseks päevaks oli mul kujunenud enneolematu migreen ja silmad olid veel pikalt punased.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust