Otse põhisisu juurde

Nagu lahinguväljal

Neljapäeval oli Darwinis tõeline põrgu. Kõik oli tossu ja suitsu ja tahma ja tuld täis, sest 1.juuli on teatavasti ainuke päev aastas, mil põhjaterritooriumlased saavad endale legaalselt ilutulestikku osta. Ilutulestik on Austraalias üsna kallis lõbu, üks mingisugune raketipakett pidi maksma 300 taala kandis.

Neljapäeval oli vahepeal tunne, et oleme sattunud lahinguväljale.

Aga 1.juulil tähistatakse ilutulestiku vaba kättesaadavusega Põhjaterritooriumi haldusüksuse tekkimist. Kuuldavasti ei saa kohalikud isegi aastavahetusel vabalt ilutulestikku osta. Seega 1.juulil elatakse ennast täiega välja.

Enne seda päeva ei osanud muidugi arvata, et meie ümber, selle tänaval kõndiva rahva seas ja üldse Darwini elanike hulgas on nii palju idioote. Aga niipea, kui hakkas hämarduma, hakkas iga tobu mingis suunas ilutulestikku lennutama. 

Vaesed tuletõrjujad, politseinikud ja meditsiinitöötajad. Eriti muidugi tuletõrjujad.
Viu-viu-viu, proovisime tol õhtul oma toas varjuda ja lärmi eest peitu minna, aga ei õnnestunud. Tuletõrjemasin lihtsalt uhas iga minuti tagant meie elamise juurest mööda. Ja kiirustas juba järgmise ilutulistaja pärast kuskile naabertänavasse.

See oli kõige kohutavamad kuus tundi minu elus, mida olen elanud. Lihtsalt paugutatakse keset teed autodesse, majadesse, inimeste pihta, pannakse ilutulestikuga gofliväljak põlema, visatakse klaaspakendeid kõikjale puruks, tekitatakse bushfire keset linna, ilutulestikuga vigastatud inimesed ja loomad longivad omal jalul või viiakse need lähimasse traumapunkti kellegi abil.

Ja leidub inimesi, ja päris palju, kes sellest kõigest põrgust lapselikult siirast rõõmu tunnevad.

Mingid loomad olid tol päeval puurist välja pääsenud. Kuigi alguses plaanisime, et lähme ka välja, siis pärast olukorraga tutvumist selgus, et kodu on kõige turvalisem koht.
Panime veel luuvriakendele paksud kardinad ette, et kui rakett klassi purustab, siis jääb kardinasse pidama.
Keskööks õnneks "tulistamine" vaibus, kuid järgmiseks päevaks oli mul kujunenud enneolematu migreen ja silmad olid veel pikalt punased.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Mis või kes on stromatoliit?

Stromatoliit on sinikate (sinivetikad) ja osa bakterite elutegevuse toimel mere- või magevees tekkiv lubiainest moodustis. Stromatoliite on enim troopilises madalas merevees, kus vee soolsus kõigub. Stromatoliidid on kujult korrapäratud, mügarjad, koorikjad või sammasjad, nende pikkus ulatub mõne meetrini ja kõrgus on 1,2 meetrit. Siseehituselt on nad peenekihilised, kiirjad või teralised. Neid leidub Eelkambriumi setteist alates. http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/stromatoliit.html Cervantese läheduses ringi uidates nägime unikaalseid fossiilseid moodustisi, mille väärtust poleks me tõenäoliselt Aivo ja Aave selgitustööta mõista suutnud. Aga näed sa, elu käib kummalisi radu pidi ja me saime nende pool Perthis grillõhtul personaalse lühiloengu stromatoliitide teemal. Geoloogide sõnul pidid maailma vanimad stromatoliidid just Lääne-Austraalias asuma ja nende nägemine siin kindlasti asi, millega võiks teatud seltskonnas täitsa uhkustada. Väärtust stromatoliitidele pidi lisama see, et nad on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s