Otse põhisisu juurde

Imede linn Singapur

Pampersites koerad, puhtad ja prügivabad tänavad, pilvelõhkujad ja sile asfalt, korra-ja reeglipäraselt töötav ühistransport, tööle ruttavad mornid näod, maa alla ja maa peale ühtlaselt kiiresti voolav inimmass, hoiatused ja keelud, trahvid ja normid. Singapur on üks imelik moodustis siin ilmas. 

Ühelt poolt oleks tegemist nagu täiusliku ja toimiva, teiselt poolt aga steriilse, kunstliku ja ülereguleeritud linnriigiga. Aga nii roheline ja puhas...

Ei saagi lõpuni oma tunnetest aru. Kas armastan või vihkan. 
Imede linn, tehnoloogiliste lahenduste oaas keset Aasiat. Aga kuidagi on kõik see liiga kunstlik. 
Ja millised hotellihinnad. Uberik, kus põrandal pole piisavalt ruumi, et oma kohver avada, maksab oma 60-100 kohalikku dollarit. Okei-okei, vähemalt on soe vesi ja puhtad linad. Väsinud ränduritele sellest täitsa piisab. 

Ja kuidas kõik need 4,7 miljonit Hiiumaast väiksemale saarele ära mahuvad? Ja kuidas saab üks riik keelata oma riigi kodanikel tegelemast anaal-ja suuseksiga? (Nüüd on juba see küll Singapuris legaliseeritud, aga veel paar aastat tagasi oli see ebaseaduslik) 
Ja miks üritab riik, kus on nii palju religioone ja selline erinevate rahvaste kooslus, kunstlikult hoida linnriiki homoseksualistidest vabana (nõukogude stiilis, et meil neid pole)?

Andres ütles Singapuri kohta üsna tabavalt. Singapur on tõenäoliselt üks kõige euroopalikum linn maailmas. Seda ta on.
Ja mu tunded selle linnriigi suhtes on segased. 



Kommentaarid

  1. Pikaaegne lugeja: Kas teiega on ikka kõik korras? Liiga pikk paus...

    VastaKustuta
  2. Tervitused külmalt ja sügiseselt Eestimaalt, tänan küsimast, meiega on kõik korras, kui vaid välja arvata mõned külmetushaigused ja kuue Eestimaa nädala jooksul kaks antibiootikumikuuri.
    Täna pakime kotte ja nostalgitseme, jätame kallite inimestega taaskord hüvasti ja juba homme õhtul põrutame Londonisse, et sealt Vietnamisse lennata. Kõik on parimas korras.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust