Otse põhisisu juurde

Täienduseks eelmisele

Eelmisele kirjutisele tahaks lisada ka omapoolsed täiendused. Andres keskendus selles eelkõige ühele seigale, aga sellel päeval juhtus meiega ka teine samalaadne seik. Pärast seda, kui olime oma auhinnad hotellist kätte saanud ja jõudsime vaid mõned kümned meetrid oma hotelli suunas jalutada, kui meie poole pöördus järjekordne vautšehi-mehike. Seekord Ida-Timorist pärit tumedanahaline väike promomees nimega Andi. Oh no jälle, oli minu reaktsioon. Hakkasin laginal naerma ja ei suutnud kogu tema presentatsiooni jooksul oma haiget lõppematut naeru pidama saada..Mees arvas, et olen tõenäoliselt mõne aine mõjuvõimu all. 

Aga jutt nagu eelmiselgi mehel. Et mina võitsin t-särgid öösärgi suuruses ja mu kullakallis õnnekäega kaasa peaauhinna, milleks võib olla sellel puhul misiganes. Naersime Andresega kõvasti ja valjusti ning otsustasime teha näo, et ei tea asjast midagi. 

Siinkohal tahaksin öelda, et pole aus, et iga kord on see "õnnekäsi" mehelik ja karvane. Täielik diskrimineerimine. Mõnikord võiksid tänavapromojad, kes nagu nii tasuta nänni jagavad ja teavad, mis piletis mis auhind on, ka naisele loosiõnne naeratamise rahuldust pakkuda. Aga noh, psühholoogilised nipid, mis siin ikka muud.

Peale selle on märkimisväärseks ka see, et Kuta kandis on päris palju seljakotirändureid, kes kahjuks ei kvalifitseeru millegi pärast nende lukshotellide potentsiaalsete klientide hulka (ei tea küll miks?)..ja kelle juurde promomehed vabatahtlikult ei tule. Meil vedas vaid sellepärast, et olime just kõik oma vanad kaltsud-närtsud riided minema visanud ja asendanud uute ning parematega. Ja teatud asjaolude sunnil pidime ööbima päris kallis hotellis (meie käest küsiti, mis hotellis peatume, veendumaks, et me ikka kvalifitseerume). Seljakotte ka seljas polnud. 

Suutsime mehikesed (ise aimamata ja teadmata) ära petta ja nüüd peaks siis ennast kuidagi Indiasse orgunnima (selle kahenädalase majutuse väärtuseks olevat miskit üle 2000 dollari).

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...