Aussid on üks imelik rahvus, ausõna. Ühelt poolt on neil kõik liigutused ja tegevused seadustega ülereguleeritud, teiselt poolt kumab nende kõikidest bürokraatlikest toimingutest ülim pohhuism. Et vahet ei ole, millega avaldustes lüngad täidetud on, kasvõi ristikeste ja noolekestega, peaasi, et üldpilt ilus oleks ja asjad tunduksid korras.
No, mina muidugi oskan. Reedesel päeval ehk siis üle 24 tunni tagasi alustasin veebis teise aasta viisa taotlemisega. Andres läks just tööle ja nohistas kella kuue ja seitsme vahel hommikul nii aktiivselt, et ajas mul une minema. Kuna päevakava oli väga tihe ja tegevusi oli sellel päeval palju, otsustasin varajast unetut hommikut ära kasutada ning hakkasin taotlust täitma.
Passinumber on selle aja peale juba pähe kulunud, sest meie rändamistega seoses küsitakse seda tihti.
Enne passinumbrit oli väike lahter "passi väljastaja", milleks minu passi puhul on KMA. Praegu vist on juba PPA?
Ma siis pahaaimamatult ja seoses eelmise lahtriga paningi oma passinumbri algustähtedeks "KM", kuigi tegelt on "KB". Passinumber ise oli õige. Kõik vajalikud lüngad täidetud, raha makstud, avaldus teele saadetud. Ühtäkki avastan printerisõbralikul avalduse versioonil, et kuradi kurat, aga B asemel ilutseb hoopis M täht. Mida lolli? Kuidas nii? Tean ju oma passinumbrit une pealt. Tundub, et hommikuses unises ja uimasuses ikka ei tea!
Ma muidugi kohe helistama ja kirjutama Austraalia ametnikele, et selline kole lugu, unine ja tähelepanematu, kogemata ja et äkki saaks ikka ära parandada selle näpuvea. Kuigi immigratsiooniameti korduma kippuvate küsimuste all sulaselges inglise keeles kirjas, et kui mingi viga tehtud, tuleb avaldus tühistada ning uuesti 235 dollari suurune tasu maksta.
Uus avaldus ühesõnaga. Ma ikka loodan oma ärarääkimisvõimele ja sarmile ja kõigele muule.
Kell on alles seitse hommikul, aga ma juba sellise jamaga hakkama saanud.
Närvilised kaks tundi, isegi muffin ei läinud alla.
Helistasin Andresele, et oma teost rääkida. Tema ja tema standardvastus minu rumalustele:
"Ah, ära muretse, kõigil juhtub, ära paanitse. Maksame siis kaks korda. Pole hullu!"
Austraalia ametnikud alustavad tööd kella 9-st ja seni vastavad infotelefonidele automaatvastajad.
Teades, et e-kirjadele aussidele ei meeldi vastata, telefoni teel on raske õige asjapulgani jõuda, otsustasin Melbourne immigratsiooniametit külastada.
Kell 9.04 oli lisaks minule selles veel umbes 250 inimest.
Jeerum, kui paljud tahavad Austraaliasse pääseda? Nii värviline seltskond.
Teistel immigratsiooniameti külastajatel on kõikidel vast tõsisemad juhtumid..
Mina oma M-tähega.
Pärast pooletunnist elavas järjekorras seismist pääsesin lõpuks kurja ametnikuna, kelle aeg on tõenäoliselt tugevalt limiteeritud (kulutab umbes 1-2 minutit inimese peale).
Asiaatliku päritoluga väga tõre mees kahtlustab mind passiandmete tahtlikus võltsimises. Pärast 5sekundilist seletust saab ta minust aru ja ulatab infolehe vajalike telefoninumbritega, ühele nendele sajast numbrist ring pastakaga ümber tehtud.
Oibljää, nüüd see lõputu helistamise ja automaatvastajate saaga.
Lähen istun pargipingile ja kogun ennast, et oma juhtumist kõiki neid telefoniteenindajaid valgustada, kellega pean täna suhtlema, et õige ametnikuni jõuda.
Pärast tuhandeid valikuid pääsen õige asjapulgani, kes palub mul pastakas võtta ja e-posti aadress ülesse kirjutada.
Sorin oma suures põhjatus kotis ringi: žilett, raamatud, küünelakk, telefon, passid, kaks apelsini, teip, käärid, MP3-mängija, õe alukad..
Rääkides samal ajal meeldiva naishäälega, et kuidas tal on tänane päev läinud.
Aga ei leia ühtegi pastakat, raisk! Küsin hääle käest, et kas ma meelde ei suudaks seda aadressi jätta? Meeldiv ja sõbralik naishääl ütleb, et liig keeruline, et meelde jätta. Otsigu ma pastakas ja helistagu tagasi.
Issand, kust ma pastaka leian?
Lähen esimesse toidupoodi ja küsin pastakat. Seal selgub, et kõik pastakad on välja müüdud ja ainuke kirjutusvahend on kolme harilikpliiatsit sisaldav pakk.
Ostan siis kolm harilikku pliiatsit.
Helistan uuesti samal numbril. Pärast erinevate selektsioonide läbimist jõuan õige ametnikuni, kes küsib kohe minu õiget passinumbrit ja sünniaega ning ees-ja perekonnanime.
"Oi, aga ärge üldse muretsege selle avalduse pärast, meieni on see mingil kombel jõudnud, kõik on korras. Avaldus on süsteemis ja seda hakatakse varsti menetlema."
"Mis mõttes on kõik korras, kui mu passinumber on osaliselt vale?"
"Ma ka ei tea, aga süsteemis on avaldus olemas ja kõik paistab korras olevat."
"Oot, kas ma siis ei pea avaldust tühistama ja uuesti sisse andma?"
"Ei-ei, kõik on korras ja selle pärast ei pea enam üldse muretsema. Palun ärge muretsega selle pärast enam! Elus on muid asju, mille pärast stressata."
Ja täna, laupäeval, vaatasin oma postkasti ja austraallased olid minu avalduse ära menetlenud ja positiivse vastuse saatnud. Ei mingit tõestusmaterjali regionaalse agraartöö kohta, ei mingit tervisekontrolli. Mitte mingeid komplikatsioone. Mitte midagi.
Üllatavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar