Otse põhisisu juurde

Kodu on seal, kus saab oma asju hoida

Inimeste tähelepanuväärne osa 24-tunnisest ööpäevast möödub kodus-kindluseses-korteris-hütis-majas või mis iganes kohas, mida kutsutakse "koduks". Kodu on kokkuleppeline ja suhteline mõiste. Praegusel ajal on meie kodu definitsiooniks miskit: paik, kus võimalikult väikese summa eest saab oma kola hoiustada ja surmväsimuse korral saab "kodus" millegi najale najatuda. Või "edasijõudnud kodus" võib isegi millegi peale pikali visata.

Oma teel oleme kohanud inimesi, kes kutsuvad koduks telki, mis on teibiga nii ära plaasterdatud, et telgimaterjali on telgi koostises vähem, kui teip-plaastrit. Ja seesama peavari mahutab originaalis vaid ühte inimest, kuid üsna õndsalt mahub sinna veel ka mehe armuke, pool hobust ja päris mitu head seljakotti. 

Leidlik tuleb olla!?

Ja need Darwinis kohatud prantsusekeelse Kanada hipid. Elasid ise autos, mille põhi oli ära kukkumas, pooled aknad olid puudu, samas olid varustatud kõigega, mida elus võis vaja minna. Vett kartsid nagu kassid ja imestasid koguaeg, miks neid, kui toredaid ja sõbralikke ja töökaid inimesi ei taha keegi jutule võtta? Kilomeetri kauguselt oli tunda, et nad hakkavad lähenema. Lõhn ei olnud enam gaasilises, vaid täitsa tahkes olekus. 

Ise pole kaks nädalat oma riideid vahetanud, pesemas käinud, armsal pruunisilmsel tüdrukul paistsid kaenla alt sellised puhmad, millega ta tegi isegi Ida-Saksa naisvõistlejatele silmad ette. Kutt oli nagu John Lennon varajases nooruses, aga koguaeg väikese auru all.

Ühelt poolt väga teretulnud ja vinge, et inimesed suudavad nagu vihmaussid eksisteerida ja sellest rõõmu tunda, tuumasõja korral sellised isendid tõenäoliselt elaksid igasugused tingimused üle. Aga ma ei tea. Ma ei ole seda tüüpi. 

Natuke mugavust, privaatsust, elementaarset puhtust, pesemisevõimalust. Kõik need hipilikud suguretked ja teistega koos jämmimised said keskkooli internaadis üle elatud ja ei tunne enam sellist põletavat vajadust, kellegi karvase ja pesemata olendiga elukohta jagada. 

Mida aga siin, Austraalias, tuleb ikka ette. Kui sul on isegi oma tuba, siis 3000 krooni eest nädalas ei saa sa endale privaatset vannituba, kööki ja WC-d lubada. Majutusasutuste köökides, tualettides ja muudes avalikes kohtades tuleb teiste elanikega kokku puutuda. 

Ma ei ole ka mingi puhtuse friik, ütlen kohe alguses ära. Mind teeb närviliseks, kui toas on kõik oma "õigel kohal" sätitud, triigitud, vormitud, kujundatud. Kui ma hakkan näiteks kirjutama ja riided on ilusti virnas toolil, teeb see mind rahutuks ja ma ei suuda keskenduda. 
Mulle meeldib väike kaootilisus, korrapärane segadus.

See muidugi ei tähenda, et lähen muruste või poriste jalanõudega voodisse magama või et kusen toa nurka. Või kui ajan öösel pea kiilaks, siis jätan oma 10 cm juukseid põrandale ja kraanikaussi ühiskasutatavasse vannituppa vedelema. Või kui pesen enda järelt taldriku ära, siis jätan mõned ninakollid taldriku servale, järgmistele kasutajatele päranduseks.

Nii uskumatuna, kui see ka ei tunduks, on siin päris palju inimesi, kes niimoodi käituvad. Isekad täiskasvanud sitakotid, kelle järelt on emad koguaeg koristanud. 
Situvad iseenda toa nurka ja elavad selle sitaga koos. Sellistele ei saagi normaalseid tingimusi pakkuda. Sellepärast on päris paljud toad, suurem enamus, sisustatud prügimäelt leitud mööbliga ja voodiriideid pestakse vaid siis, kui keegi on tõesti väga poriste jalgadega voodisse roninud. Aga sellest konkreetsest kohast tuleb veel omaette kirjutis. Sellist materjali ei saa ometigi raisku lasta.
Kõik need asjaolud on meid tagant utsitanud ja laupäeval kolime oma privaatsesse stuudiokorterisse.

Kommentaarid

  1. Nojah, nalja kui palju :) Aga kui t66tad Chapel St-l hostelis koristajana ja su austraallasest pettunud "s6ber" 66sel salaja karistuseks kraanikaussi situb, ega see ka kohe hommikul tuju heaks ei tee. Nii et elagu sitavankad!! :)

    VastaKustuta
  2. Appikene, vaesekesed! Kohutav!
    Nii kangesti tahaks tulla soolaleivapeole- musta leiva ja vürtsikiluga:)

    VastaKustuta
  3. Õnneks saab ka selline hädavajalik periood elus läbi. Juba ülehomme..siiralt õnnelik ja tundub Kristallkuuli kommentaarist, et hullemaid tegelasi pole me ikkagi kohanud.

    Kraanikaussisittujad on klass "kõrgemal" siinsetest elusorganismidest. Mina hosteli koristaja asemel võtaks selle "sõbra" ja paneks ta ninaga sinna sama sita sisse, vaata nagu kassidega tehakse, kui nad nurka situvad.

    Ma ei tea, kas laupäeval,aga pühapäeval kindlasti, korraldame avatud uste päeva :) Vein on meie poolt. Nii et astuge julgelt läbi.

    VastaKustuta
  4. Ma sain alles aasta hiljem teada, et oli keegi, keda ma tundsin, seni oli meie jaoks tegemist justkui fantoomiga. Kusjuures kaks korda k2is sittumas seal!! Nyyd kui teda n2gema peaks, siis end tagasi kyll ei hoia.

    Edu teile uues kodus :) Kas see ka St Kildas muidu?

    VastaKustuta
  5. Jaa St Kildas, meile kohutavalt meeldib siinne kant, kõik need tänavadaamid ja siiberdavad narkarid..Tegelikult ikka sellepärast, et meri on lähedal, kui vaja, saab ennast kiiresti ära uputada:D

    St Kilda on päris värvikas kant ja bordellgi on siinsamas müügis, mõtlesime, et peaks äri ära ostma, kindla peale minek. Kindel äri tähendab.

    Sa oled vist ka Melbournega üsna sina-peal?

    VastaKustuta
  6. Jep. Ma ise elan ka St Kildas. V2ga 6iged t2helepanekud nii uputamise kui bordellide ostu kohalt!! :D Ainult see on jube, et ega vahepeal peatuvad minust m66dudes ka mingid r6vedad t66mehed, et how much, love? Kuigi mul pyksid jalas ja madalad kingad...

    Kauaks j22te siia pidama? V6ib ju millalgi kokku saada ja kohvile minna v6i midagi. Hea keelt harjutada :P

    VastaKustuta
  7. Me jääme Melbournesse kuni maikuuni. See on minimaalne, eks siis paistab, kuidas meil siin minema hakkab. Linn on ju tegelikult väga äge ja elamisväärne.
    Kokku võib saada küll:)
    Kas sa kohaliku Eesti kogukonna jõulupeole ka lähed? Järgmisel pühapäeval toimub, Eesti majas vist?

    St Kilda on jah, omapärane kant, autojuhid arvavad tihtipeale prostituutide pähe täiesti süütuid tüdrukuid. Mul õde tuli üks päev Woolhist ja jäi korra ristmiku peal pidama, et veelonksu võtta..selle aja jooksul jõudis nii mõnigi mööduv autojuht peatuda ja ebaviisakaid küsimusi küsida. Krissu ütles selle vahejuhtumi peale kommentaariks, nagu mõndel Eesti tibidel pidi pildi allkirjaks olema teatud sotsiaalsetes meediumites: Unista edasi, Sinu jaoks vaid märg unenägu :D

    VastaKustuta
  8. Nonii, v2ga tore, kui kokku saame :) pane mind feissbukki, siis saame l2hemalt r22kida. mu meiliaadress on roosakas@hotmail.com

    muidu seda j6ulupidu ma pole m6elnudki...eelmine aasta ka ei k2inud, ega vist see aasta ka ei l2he. eks n2is muidugi :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust