Otse põhisisu juurde

Lihtne elu palmi all väsitab ju inimese ära!


Meie neljakuuse reisi lõpuks läks asi ikka juba suht käest ära. Käed sügelesid töö järele ning süümepiinad kiusasid hinge. Kaua võib üks inimene puhata? Ja millest võib üks inimene nii kaua puhata? Miks peaks üks inimene üldse nii kaua puhkama?

Võtsime endale ikka liiga suure portsu ette. Kõigepealt Indoneesia, Malaisia, Singapur, siis üle kuu aja Eestit, siis veel Vietnam ja Kambodža. Kokku neli kuud trallitamist ja reisimist. Vahepeal aju juba keeldus info vastuvõtmisest ja töötlemisest. Lihtsalt tuima näoga ühest hotellist teise pole ka ju mõtet kulgeda, basseinitüübid me ka pole. Võtsime ennast mitmeid kordi kokku ja püüdsime vastu võtta kõike, mida ümbruskond ja keskkond pakkus.
Kuigi mõtted olid juba hoopis teistes kohtades.

Kui me esimest korda kodumaalt kaugemale ja kauemaks ära läksime, kohtasime inimesi, kes nüüdseks elavad palmi all, on Euroopa stressi ja surve eest odavasse Aasiasse põgenenud, teenivad elatist väikesi äriga ning naudivad lihtsat elu. Alguses tundus selline elu kuidagi jube ahvatlev ja mõnus. Kes siis sellist elu ei tahaks?

Sel korral Kambodžas ringi reisides tutvusime Saksa päritolu ettevõtjaga, kes korraldab riigi lõunarannikul veidike eksootilise ja eksklusiivse maiguga paadituure. Grupid pole suured, paat on väga kaasaegne ja mugav, varustatud kõiksuguse tehnika ning navigatsiooniseadmetega, mida üldse oma paadile tahta võiks. Paadil on palju alkoholi ja see on imeodav. 

Saksa mees ise on üsna laia silmaringiga ja teab asjadest, mida ta turistidele näitab. Olgu need taimed, loomad, mereelukad või kohalik elu. Kahtlaseks teeb vaid asjaolu, et kogu tema töötamise ja inimeste harimise protsessiga käib kaasas palju alkoholi joomist. Tüüp peab päevast päeva rahvast lõbustama ja heatujuline olema. Hommikul kell 9, kui me tuur lahti läks, oli sakslasel juba väike õlu sees. Päeva lõpuks oli ta juba päris küpse.
Noh, võib olla polegi iga päev sellist head tuju, aga rahvas nõuab!

Kuidagi see elu tundub ju liiga lihtne. Turistid tulevad ise uksest ja aknast sisse, alkohol on odav, riik korrumpeerunud, makse maksma ei pea, naised on ilusad, alandlikud ja sõnakuulelikud, ilm on ilus, sulaseid saab väikese taskuraha eest palgata kümneid! 
Mitte midagi ei pea tegema. Kõik asjad lahenevad iseenesest.

Ma vaatasin neid pässe, kes oma vanaduspõlve noore kambodžalannaga tulnud veetma ja mõtlesin, et kurat nii lihtne see elu ongi vä? Kus on higi, veri, pisarad ja sitt ilm?Kus on härrasmeeste vanad virisevad ülekaalulised väetid kõbid?
Liiga ruttu annate alla!
Mis mõttes elu saab nii lihtne ja ilus olla? 
Ma ei saa niimoodi. 
Milleks mul on ajud?
Tean, et tema ei saa ka niimoodi. 
Tööhobused. 

Tahan ikka tuttavlikku kodumaist vingu ja virisemist, halle päevi, väikest depressioonipisikut kesktalvel, sõbralikku kadedust. 
See on nii minu. 
Enda ümber inimesi, kes saavad aru, mida tähendab üks päikesepaisteline päev ja teavad, kes on Nukitsamees. 
Tahan ikka mõelda hullumiseni selle peale, mida teised minust arvata võiksid. 
Või edasijõudnud tasemel: mida nad minust mõelda võiksid.

Kui elu liiga lihtsaks läheb, kaob ju motivatsioon ära. Väljakutseid peab olema. 
Ma leian.

Kommentaarid

  1. Enam paremini ei saagi seda välja öelda.. Seda, mida üks eestlane peabki seal tundma! :)

    VastaKustuta
  2. Olen nii rõõmus selle su postituse üle! On vist vaja viibida tükk aega kusagil mujal, eemal, et asjad paika loksuksid. Või asjad ümber hinnata. Aasta või rohkem aega tagasi võis sinu postitustest välja lugeda ängi just nendesamade asjade pärast, mis meil Eestis on, millised on inimesed ja mentaliteet. Aga tõesti, see oleks ju liiga lihtne. Ja lõppude lõpuks ongi need asjad nii omad, see eristabki meid teistest. Nagu Triin ütles - welcome to Estonia!
    (Ja siin ta seletab targa näoga, eksole, ise passib Soomes. Hea silmakirjateener ikka :D )

    VastaKustuta
  3. Hehe, see postitus pidi olema selline neutraalne, isamaa-armastust mitte väljendav, aga vaata, mida kõike annab välja lugeda ja tõlgendada. Muidugi see ei tähenda, et me nüüd lennupiletid ostame ja nüüd rõõmsalt koju kiirustame. Kindlasti ei veel.

    Aga küll tuleb see aeg veel, ma arvan?
    Mida vanemaks jääd seda enam asjadega elus lepid. Mingi nooruslik naiivsus ja idealism hakkab vaikselt välja surema. Kulged vooluga kaasa ja ei mõtle just kuigi palju enda ümber toimuvate protsesside üle.
    Aga peaks mainima, et siinpool tunnen ennast vaimselt oluliselt tervemana ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust