Istun terrassil, söön oma hilist hommikusööki, lürpan kohvi, naudin päikesepaistet. Päike paistab poolpaljastele kintsudele ja grillib neid. Hea, et veel ei särise. Mingi keskealine mees askeldab õues suur vetsupaberi kott kaenla all.
Ahha.
Kohalik koduhaldjas, välgatab minu peas. Mees on umbes 1.60 m pikkune, aga nii enesekindel, nagu oleks tegemist hiiglasega. Mitmeid kordi kõnnib minust mööda ja naeratab, pilgutab silma. Järgmisel möödumisel:
"1987?"
"Mh?"
"1988?"
"No, 1984."
"Oo."
Näitab pöialt tõstes: "Good, good" ja askeldab edasi.
Järgmisel kokkupuutel küsib:
"Germany, Sweden?"
"No."
"Holland. Norway?"
"No."
"Where are you from?"
"Estonia."
"Aa, Estonija, Baltija" ütleb ta nüüd inglise keeles äratuntava vene aktsendiga.
"Dagda po ruski umeješ?"
"Mhm, umeju."
"Oo, Estonijaaaa, Narva-Jooesuu, 25 years ago blonde girls, beach, horošo," vesistab meesterahvas ja hõõrub oma väikest õllekõhtu.
Napisõnalise vestluse käigus selgub, et mehe nimi on Michael. Algeselt oli muidugi Miša, aga kuna ta on 20 aastat Austraalias elanud, siis..nüüd on ta Michael. Et tal on venelannadest pruute jalaga segada, et teeb koristajatööd hobi korras ja võtab igal laupäeval kohaliku Vene maffiaga viina.
Ja pikema vestluse käigus selgub, et mehel on oma väike venepärane äri. Ta tegeleb fiktiivabieludega ja toob ilusaid naisi Venemaalt Austraalia kodanikeks saama. Seda muidugi "mõistliku" tasu eest. No nii oma paarkümmend tuhat Austraalia dollarit.
Küsib muidugi ka minu käest, kas reisin sõbranna või boyfriendiga. Pärast vastust tema huvi minu persooni vastu mõnevõrra raugeb. Aga patsutab sõbralikult õlale ja ütleb "good, good, sladkaja girl".
Miša kekutab, et tal on nii palju naisi, et ei jõua nendega ära tegeledagi. Aga vahetab ta neid iga kolme nädala tagant. Ikka harvemini kui sokke.
"Kagda nadajest, menaju."
Vaatan teda altkulmu, andes sellega mõista, et miks sa mulle oma naistehordidest räägid?
Mees innustub, arvab, et ma ei usu, et tal on palju naisi ja hakkab oma nutitelefonist isiklikke sõnumeid ette lugema.
Väga piinlik, kuigi temal vist mitte.
Saan teada, et tal on praegu samal ajal kolm vene pruuti. Küsin, kuidas ta suudab kolme suhte logistikat korraldada?
"Ne problema ja umeju."
Lisab, et on selles vallas pikaajalise kogemusega. Kuigi on olnud pool oma elust abielus ja kolme tütre isa.
Lisaks eraelule, millest ta häbenemata räägib ja sellega uhkustab, annab ta mulle kohalikku kontigendi suhtes nõu.
Et Ungari juudid, Venemaa venelased ja Kreekast väljarännanud kreeklased on kõige hullemad. Kui keegi neist satub tööandjaks olema, siis kindlasti petavad ja teevad tünga. Ei maksa palka ja makse. Neist kõige hullemad pidid olema just kohalikud ettevõtlikud venelased. Miša mainib, et ega venelaste mentaliteeti muuda teine riik, riigikord. Mitte midagi. Venelane jääb igal pool venelaseks. Sellepärast ei tahagi ta ennast Mišaks nimetada. Ta on siin maal Michael ja meditsiiniharidusega koristaja.
Selline gigolo siis.
Ütleb, et ma meeldin talle INIMESENA väga. Et ta näeb silmadest inimese hinge ja et mul olevat hea süda. Kui keegi liiga teeb, siis kogu Melbourne Vene maffia seisab minu eest.
Tänan kohaliku maffia toetuse eest, naeratan monalisalikult ja lahkun areenilt.
Ega venelastest maailmas pääsu ole, tundub et ega eestlastestki mitte. Tean, et mu piirkonnast 15min. kaugusel samuti elab üks 24a. vene tüdruk, käib ülikoolis ja puha.
VastaKustutaNaeratasid monalisalikult ja lahkusid areenilt. Geniaalne! Mulle meeldib see viis, kuidas sa kirjutad! Ja see raamatute jutt kaks postitust üleval pool on maru tuttav. Sama tabav kui seda eelmine kord lugedes.
VastaKustutaMul otseselt ühegi rahvuse vastu ei ole, aga tihtipeale need, kellega mul juttu tuleb ja kellega ma tuttavaks saan, on veidi imelikud inimesed. Näiteks see sama tüüp, venelane- koristaja, rääkis mulle eile, kui ma kohvi hommikul jõin, et tema PÄRIS-kutsumus ja eriala on arst. Maigutasin, nagu ma hommikul ikka teen, mhm, ja küsisin juurde, et kas üldarst?
VastaKustutaEt ei-ei, naistearst, günekoloog. Et enam ta sellena ei tööta, aga see on praegu tema hobiks :D On perv noh!
Mõtlesin, et kust anekdootide tegelaskujusid võetakse, aga tundub, et selliseid tegelasi leidub päriselus ka.