Otse põhisisu juurde

Lugu sellest, kuidas ma Melbournes Vene maffiaga sõbraks sain

Istun terrassil, söön oma hilist hommikusööki, lürpan kohvi, naudin päikesepaistet. Päike paistab poolpaljastele kintsudele ja grillib neid. Hea, et veel ei särise. Mingi keskealine mees askeldab õues suur vetsupaberi kott kaenla all. 
Ahha. 
Kohalik koduhaldjas, välgatab minu peas. Mees on umbes 1.60 m pikkune, aga nii enesekindel, nagu oleks tegemist hiiglasega. Mitmeid kordi kõnnib minust mööda ja naeratab, pilgutab silma. Järgmisel möödumisel:
"1987?"
"Mh?"
"1988?"
"No, 1984."
"Oo."
Näitab pöialt tõstes: "Good, good" ja askeldab edasi. 

Järgmisel kokkupuutel küsib:
"Germany, Sweden?"
"No."
"Holland. Norway?"
"No."
"Where are you from?"
"Estonia."
"Aa, Estonija, Baltija" ütleb ta nüüd inglise keeles äratuntava vene aktsendiga. 
"Dagda po ruski umeješ?"
"Mhm, umeju."
"Oo, Estonijaaaa, Narva-Jooesuu, 25 years ago blonde girls, beach, horošo," vesistab meesterahvas ja hõõrub oma väikest õllekõhtu.

Napisõnalise vestluse käigus selgub, et mehe nimi on Michael. Algeselt oli muidugi Miša, aga kuna ta on 20 aastat Austraalias elanud, siis..nüüd on ta Michael. Et tal on venelannadest pruute jalaga segada, et teeb koristajatööd hobi korras ja võtab igal laupäeval kohaliku Vene maffiaga viina. 

Ja pikema vestluse käigus selgub, et mehel on oma väike venepärane äri. Ta tegeleb fiktiivabieludega ja toob ilusaid naisi Venemaalt Austraalia kodanikeks saama. Seda muidugi "mõistliku" tasu eest. No nii oma paarkümmend tuhat Austraalia dollarit.

Küsib muidugi ka minu käest, kas reisin sõbranna või boyfriendiga. Pärast vastust tema huvi minu persooni vastu mõnevõrra raugeb. Aga patsutab sõbralikult õlale ja ütleb "good, good, sladkaja girl". 

Miša kekutab, et tal on nii palju naisi, et ei jõua nendega ära tegeledagi. Aga vahetab ta neid iga kolme nädala tagant. Ikka harvemini kui sokke. 
"Kagda nadajest, menaju."
Vaatan teda altkulmu, andes sellega mõista, et miks sa mulle oma naistehordidest räägid?
Mees innustub, arvab, et ma ei usu, et tal on palju naisi ja hakkab oma nutitelefonist isiklikke sõnumeid ette lugema. 
Väga piinlik, kuigi temal vist mitte.

Saan teada, et tal on praegu samal ajal kolm vene pruuti. Küsin, kuidas ta suudab kolme suhte logistikat korraldada?
"Ne problema ja umeju."
Lisab, et on selles vallas pikaajalise kogemusega. Kuigi on olnud pool oma elust abielus ja kolme tütre isa. 

Lisaks eraelule, millest ta häbenemata räägib ja sellega uhkustab, annab ta mulle kohalikku kontigendi suhtes nõu. 

Et Ungari juudid, Venemaa venelased ja Kreekast väljarännanud kreeklased on kõige hullemad. Kui keegi neist satub tööandjaks olema, siis kindlasti petavad ja teevad tünga. Ei maksa palka ja makse. Neist kõige hullemad pidid olema just kohalikud ettevõtlikud venelased. Miša mainib, et ega venelaste mentaliteeti muuda teine riik, riigikord. Mitte midagi. Venelane jääb igal pool venelaseks. Sellepärast ei tahagi ta ennast Mišaks nimetada. Ta on siin maal Michael ja meditsiiniharidusega koristaja.
Selline gigolo siis. 

Ütleb, et ma meeldin talle INIMESENA väga. Et ta näeb silmadest inimese hinge ja et mul olevat hea süda. Kui keegi liiga teeb, siis kogu Melbourne Vene maffia seisab minu eest. 
Tänan kohaliku maffia toetuse eest, naeratan monalisalikult ja lahkun areenilt. 

Kommentaarid

  1. Ega venelastest maailmas pääsu ole, tundub et ega eestlastestki mitte. Tean, et mu piirkonnast 15min. kaugusel samuti elab üks 24a. vene tüdruk, käib ülikoolis ja puha.

    VastaKustuta
  2. Naeratasid monalisalikult ja lahkusid areenilt. Geniaalne! Mulle meeldib see viis, kuidas sa kirjutad! Ja see raamatute jutt kaks postitust üleval pool on maru tuttav. Sama tabav kui seda eelmine kord lugedes.

    VastaKustuta
  3. Mul otseselt ühegi rahvuse vastu ei ole, aga tihtipeale need, kellega mul juttu tuleb ja kellega ma tuttavaks saan, on veidi imelikud inimesed. Näiteks see sama tüüp, venelane- koristaja, rääkis mulle eile, kui ma kohvi hommikul jõin, et tema PÄRIS-kutsumus ja eriala on arst. Maigutasin, nagu ma hommikul ikka teen, mhm, ja küsisin juurde, et kas üldarst?
    Et ei-ei, naistearst, günekoloog. Et enam ta sellena ei tööta, aga see on praegu tema hobiks :D On perv noh!

    Mõtlesin, et kust anekdootide tegelaskujusid võetakse, aga tundub, et selliseid tegelasi leidub päriselus ka.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust