Otse põhisisu juurde

Mees vs naine

Kui erinevad on meeste ja naiste maailmad, milles me iga päev askeldame?

Selleks, et ma kaarti lugeda suudaksin ja aru saaksin, kus suunas minema peab, pean ennast ja kaarti kõiksugustes suundades keerama, et lõpuks ennast ära positsioneerida. Me vaidleme Andresega päris tihti kaardi teemadel. Lõpuks olen aru saanud, et pole eriti mõtet, sest tal tuleb see paremini välja ja tal on peaaegu alati õigus (välja arvatud juhtum, kui me Phnom Penhis välisministeeriumi otsisime).

Ruumi tajumisega on ka naistel probleeme. Suure autoga sõites mulle tundub alati, et ma nihestan kõrvalsõitvad autod jms objektid ära. Parkimisest üldse ei räägi. No, see ei mahu ju sinna, on mu argument, kuid praktika on näidanud, et alati mahub. Jeerum, mis parkimisi ma olen Andrest tegemas näinud!

Aga samas, naised saavad aru, et teine naine on rase peaaegu mõned päevad pärast munaraku viljastamist. Okei, mitte päris nii kohe, aga..märgatakse rohkem pisidetaile ja pannakse kõiksuguseid olekuid ja situatsioone tähele.  Viiakse detailid, faktid ja märgid kokku ning saadakse selle põhjal tervikpilt.
Mehed käivad ringi ja küsivad, et ega te ei tea, miks keegi X nii tihti arsti juures käib?
Vaata talle näkku ja saad aru, et ta on rase :)
Hihi. 

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kui avameelsed on austraallastest kolleegid oma eraelust rääkides. Mul on lihtsalt hämming, sest ma üsna täpselt tean, mis ajal, kes mida kellega ja kui tihti teeb. Ennast pean ka üsna avameelseks inimeseks, aga..nende jaoks olen kinnine eestlane, kes hoiab kõiki voodisaladusi endale.
Väga põnev, väga põnev.

Ja ma pole veel jõudnud oma suhtega sellesse faasi, kus ma oma meest töö juures koguaeg taga kiruma peaksin. Loodetavasti ei jõuagi, sest päris nõme on olla koos inimesega, kellest sa tegelikult põrmugi ei hooli, kutsud teda hellitusnimega "laste bioloogiline isa" ja keda su töökaaslased tunnevad ka "tõpra" nime all. 
Targemate ja elukogenumate sõnul pidi aga abielu just selline olema. 

Ikka veel ei usu.
Elame näeme.

Kommentaarid

  1. Eiei, ka abielu ei pruugi selline olla ;).

    VastaKustuta
  2. Tahaks hullult teada, mida see abielu tähendab! No ei kannata üldse olla, tõenäoliselt muutub meie argielu paugupealt!

    VastaKustuta
  3. Hehee... selleks ei pea Austraalias töötama, et kolleegide suhete ja partnerite tegevused igapäevateemaks oleks. Siinkandis on neid kohti samuti (kuna see on avalik blogi, jätan kohad nimetamata) ja mis veelgi parem - teinekord saavad sellest osa ka hoopis asjasse mitte seotud inimesed ;) Astud kontorist läbi ja voila! juba tead kes kellega...

    PS! Orienteerumise suhtes peaaegu nõus - auto koha pealt! Aga kaarti tunnen mina raudselt paremini, kui... ...mehed! :D

    VastaKustuta
  4. Kui sa kaarti tunned paremini, kui meessugu, siis sa oled üsna unikaalne naisterahvas :)
    Ma pean ennast ikka igas suunas keerama ja kaarti pöörama, et lõpuks pilt kokku panna.

    Aga vastavalt mingile psühholoogilisele testile, mida ma Melbourne´i muuseumis tegin, on mu aju 95% naiselik ja 5% mehelik. Et mingeid seoseid, kujundeid, ruumilisi asju näen ma 95%liselt naiseliku pilgu läbi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust