Otse põhisisu juurde

Mees vs naine

Kui erinevad on meeste ja naiste maailmad, milles me iga päev askeldame?

Selleks, et ma kaarti lugeda suudaksin ja aru saaksin, kus suunas minema peab, pean ennast ja kaarti kõiksugustes suundades keerama, et lõpuks ennast ära positsioneerida. Me vaidleme Andresega päris tihti kaardi teemadel. Lõpuks olen aru saanud, et pole eriti mõtet, sest tal tuleb see paremini välja ja tal on peaaegu alati õigus (välja arvatud juhtum, kui me Phnom Penhis välisministeeriumi otsisime).

Ruumi tajumisega on ka naistel probleeme. Suure autoga sõites mulle tundub alati, et ma nihestan kõrvalsõitvad autod jms objektid ära. Parkimisest üldse ei räägi. No, see ei mahu ju sinna, on mu argument, kuid praktika on näidanud, et alati mahub. Jeerum, mis parkimisi ma olen Andrest tegemas näinud!

Aga samas, naised saavad aru, et teine naine on rase peaaegu mõned päevad pärast munaraku viljastamist. Okei, mitte päris nii kohe, aga..märgatakse rohkem pisidetaile ja pannakse kõiksuguseid olekuid ja situatsioone tähele.  Viiakse detailid, faktid ja märgid kokku ning saadakse selle põhjal tervikpilt.
Mehed käivad ringi ja küsivad, et ega te ei tea, miks keegi X nii tihti arsti juures käib?
Vaata talle näkku ja saad aru, et ta on rase :)
Hihi. 

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kui avameelsed on austraallastest kolleegid oma eraelust rääkides. Mul on lihtsalt hämming, sest ma üsna täpselt tean, mis ajal, kes mida kellega ja kui tihti teeb. Ennast pean ka üsna avameelseks inimeseks, aga..nende jaoks olen kinnine eestlane, kes hoiab kõiki voodisaladusi endale.
Väga põnev, väga põnev.

Ja ma pole veel jõudnud oma suhtega sellesse faasi, kus ma oma meest töö juures koguaeg taga kiruma peaksin. Loodetavasti ei jõuagi, sest päris nõme on olla koos inimesega, kellest sa tegelikult põrmugi ei hooli, kutsud teda hellitusnimega "laste bioloogiline isa" ja keda su töökaaslased tunnevad ka "tõpra" nime all. 
Targemate ja elukogenumate sõnul pidi aga abielu just selline olema. 

Ikka veel ei usu.
Elame näeme.

Kommentaarid

  1. Eiei, ka abielu ei pruugi selline olla ;).

    VastaKustuta
  2. Tahaks hullult teada, mida see abielu tähendab! No ei kannata üldse olla, tõenäoliselt muutub meie argielu paugupealt!

    VastaKustuta
  3. Hehee... selleks ei pea Austraalias töötama, et kolleegide suhete ja partnerite tegevused igapäevateemaks oleks. Siinkandis on neid kohti samuti (kuna see on avalik blogi, jätan kohad nimetamata) ja mis veelgi parem - teinekord saavad sellest osa ka hoopis asjasse mitte seotud inimesed ;) Astud kontorist läbi ja voila! juba tead kes kellega...

    PS! Orienteerumise suhtes peaaegu nõus - auto koha pealt! Aga kaarti tunnen mina raudselt paremini, kui... ...mehed! :D

    VastaKustuta
  4. Kui sa kaarti tunned paremini, kui meessugu, siis sa oled üsna unikaalne naisterahvas :)
    Ma pean ennast ikka igas suunas keerama ja kaarti pöörama, et lõpuks pilt kokku panna.

    Aga vastavalt mingile psühholoogilisele testile, mida ma Melbourne´i muuseumis tegin, on mu aju 95% naiselik ja 5% mehelik. Et mingeid seoseid, kujundeid, ruumilisi asju näen ma 95%liselt naiseliku pilgu läbi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...