Otse põhisisu juurde

Minu töö leidmise lugu

Eilse reedeni mul ei olnudki ühtegi väga reaalset ja tõelevastavat resümeed. Mul oli üks elulookirjeldus selle kohta, kuidas ma olen pool oma teadlikust elust hotellis töötanud, üks selle  kohta, kuidas ma kõiksugustes alkoholi serveerivates kohtades olen töötanud ja kolmas oli midagi hooajatöö teemalist. 

Olles kuulnud targemate ja kogenenud inimeste nõuandeid, arvasin oma resümeest täiesti välja kõrghariduse, mõningased erialased töökogemused jms. 
Noh, et ülekvalifitseeritud ei paistaks. Ja et liiga kõrgelt ei lendaks.

Ütleme nüüd tagantjärgi targutades, et Melbournes on elementaarsetele lihttöödele tunduvalt suurem konkurents, kui natukenegi mingisuguseid kogemusi ja teadmisi eeldavale tööle. 

Oma esimese töö sain pärast mõnepäevalist Melbournes resideerumist, aga see ei rahuldanud mu hinge sugugi. Ebaregulaarne, vähe tunde ja kahtlane boss. Siis tuli tuttavatelt teisigi pakkumisi. Mõned olid absurdsed.Üks töö oli näiteks koduabilise töö, kord päevas üks tund ja selleks pidi kaks tundi Melbournest välja sõitma. No mida iganes. 

Ja siis selliseid töid tehes hakkab kummitama mõte (mida varem või hiljem mõtlevat inimest hakkab kummitama): kas see töö pakub mulle midagi? Kas ma õpin midagi juurde?Mis kogemuse ma saan?

No sittagi ei saa. Ühel õhtupoolikul otsustasime koostada minu reaalsetele andmetele tuginedes minu tõelise elulookirjelduse. 
Mis erinevatesse firmadesse laiali saates osutus aga üsna populaarseks.

Telefonikõne poole tunni pärast saatmist:
Viktoria, kas sa kella neljaks intervjuule saad tulla? Võta siis palun oma sertifikaadid, pangaandmed, pensionikonto ja muud vajalikud asjad ka korraga kaasa.
Poole tunni pärast olin kohal, rääkisin endast, vastasin küsimustele, tegin arvutikasutamise ja ohutuse testi. 

Sobisin. Sõlmisin lepingu. Esmaspäeval alustan. 

Olen nüüd nädal aega töötanud  ühes Melbourne suurimas erahaiglas lao ekspediitorina-tegelen kiirsaadetiste menetlemiste ja varustajatega suhtlemisega.  
Eriala on minu jaoks täiesti uus, ma olen ikka täielik algaja kõiges selles.
Küsisin ikka veel tööandja käest, et miks just mina?
Pole töökogemusest selles vallas, olen viisaga väljamaalane.

Aga tema ikka kipub vastama, et minu eriala inimesed on väga kohanemis-ja õppimisvõimelised. Arvab, et minusse tasub energiat ja raha investeerida.

Kommentaarid

  1. Minugi poolt õnne, jõudu ja jaksu :)

    VastaKustuta
  2. oh, jube vinge!
    j6udu minugi poolt :)

    VastaKustuta
  3. Vinge! Õnne ka! Sellised asjad juhtuvadki täiesti ootamatult. Näiteks mina sain nädal tagasi telefonikõne, et kuule, kas sa täna saaksid juba tööintervjuule tulla. Ma ei saanud esimese hooga arugi, kust kohast mulle helistatakse. Noh igatahes, tööintervjuul hakati mulle praktiliselt kohe tulevaid tööülesandeid kirjeldama ja selle lõpuks olin saanud endale kevadeks Jyväskylä ülikooli juurest töökoha. IT-teaduskonnas. Näis, mis saama hakkab :)
    Terviseid teile!

    VastaKustuta
  4. Helin, see on ju väga hea uudis!
    Kas sa hakkad seal IT-valdkonnaga tegelema, st milles su tööülesanded seisnema hakkavad?
    Mul on väga hea meel su pärast, lilleõis :)

    Edusoovid lähevad linnulennult Austraaliast Soomemaale!

    VastaKustuta
  5. IT-ga ma loodetavasti seal tegelema ei pea. Ikka kommunikatsioonialane töö. Neil on vist mainega natuke nõrgad lood. Esialgse info kohaselt teen seal mainealast uurimust ja mõtleme siis kambaga, kuidas IT-teaduskond endale rohkem tudengeid õppinma saaks meelitada. Saadan ka siit külmalt Soomemaalt teile tagurpidimaale palju-palju terviseid.

    VastaKustuta
  6. Ma olen väga pikaldane... asusin blogi siit alates lugema. Jõulude aeg jäi vahele, aga jah.... superheameel su pärast! Loodan, et õhtuks loen välja, et ka tänaseni meeldib :)

    Head asjad juhtuvad ikka heade inimestega! ;) Õnne töös ja..!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust