Otse põhisisu juurde

Vihmane Melbourne

Juba nädala algusest on Melbourne´is selline Darwini kliima olnud- tohutu niiskus ja kuumus üheskoos. Esmaspäeval ja teisipäeval jäi vihma tõttu meie trennitund ära ja täna otsustasime vihma kiuste oma 8kilomeetrise ringi ära teha.

Alguses tibutas veidike, poole peal vihmasadu hoogustus ja kui koju jõudsime..jäi vihm muidugi mõista järgi. Siinne praegune vihm on soe ja pehme, selline poolmagus (see võis mulle, kui januselisele trennilisele tunduda ka) ja tuleb otse alla, imepisikeste piisakedena. 

Mulle meeldib vihmane ilm!

Kogu pargi alaline elanikkond tundis sellest vihmast tõelist rõõmu. Pingviinid seisid järve kaldal ja vaatasid kõrgustesse-kaugustesse väga sügavamõtteliste nägudega (ja meie mõtlesime, et kuidas pinkud sinna said), valged suured papagoid olid mutimullahunnikud kõnniteede äärde kuhjanud, võrreldes omavahel mullast saadud saake tegid nad harakatele omast kisa-häält (minu meelest võiksid papagoid küll veidi tasakaalukamad ja intelligentsemad linnud olla). Imelik toonekure ja papagoi vahepealne lind tegi vihmaga elluärkanud rohust endale järve kaldale pesa.

Ja kõige selle sagina ja elu juures, mis vihmases pargis käis, hüppasin mina rõõmsalt poriloikudes ringi. Andres kutsus küll korrale...
Hingeliselt ja füüsiliselt oli kuidagi väga vaba olla.

Tuli isegi korraks lapsepõlv meelde- vanasti tähendas soe vihmasadu lõbu, naeru ja poriloikudes möllamist. Nüüd peetakse tõenäoliselt poriloikudes ringihüppavat täiskasvanut ehk isegi veidi peast põrunuks?

Kommentaarid

  1. Kadestan, oi kuidas kadestan seda tunnet... sest mäletan lapsepõlvest liigagi hästi, mis tähendab soojas vihmas joosta. Kruusateel, seni, kuni kampsik on niiskusest veninud põlvedeni... ja rohult langenud piiskadest märjaks saanud ketsid jalast võib võtta... et edasi paljajalu metsavahel joosta. Näedsa, ajasid keset südatalve sellise vihmasuve igatsuse peale :) aga see on väga-väga hea igatsus!

    Just ükspäev mõtlesin, et miks inimesed igatsevad kogu aeg seda, mida hetkel pole (nt mõtlesin ükspäev pilte vaadates möödunud kuumale suvele ja siis kevadisele vaatele siit kontoriaknast, kust paistab õunaaed)... ja siis sain aru, kui rumal see on. Väljas on meil supertalv - tõeliselt ägedad hanged, pea iga päev üllatav ilmamuutus, aga mis peamine - nina ja põsed on punased ja vaatamata virinatele, teeb see tuju heaks! Nii et... naudi seda sajaga, mis teil on!!

    Ma tegin mõttes su teksti lugedes treki kaasa. Aitäh! ;)

    VastaKustuta
  2. Minu meelest ka, teil juba teist aastat järjest tõeline talv- selline nagu vanades Vene multikatest ja kaugest lapsepõlvest meeles. Hullake lumes ja suusatage, kelgutage, tuleb ka teilegi vihmane sügis ja roheline kevad, päikesepaisteline suvi. Praegu on kord talve käes- laske siis tal tegutseda :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust