Otse põhisisu juurde

Eestlased juveelipoes

Pärast tööd, nagu neljapäeviti ikka kombeks, läksin rutiinsele juveelipoe külastusele. Vaatasin ühte ja teist, kolmandatki, valisin kolm kõige enam meeldinud sädelevat eset välja. Meesteenindaja oli äärmiselt, võiks isegi öelda kahtlustäratavalt lahke, muudkui kiitis minu valikut. 

Ma siis tahtsin objektiivset hinnangut ja nõuannet. Palusin natuke otsustusaega ja helistasin Andresele, kirjeldasin mis ma kirjeldasin (kui palju on üldse juveelitoodet võimalik kirjeldada?), et ta aimu saaks, millega tegu, aga eks ta ikka aitas suht suvalt otsust langetada (vähemalt valdab ta huvi väljanäitamise kunsti suurepäraselt!).

Jutu point pole muidugi, et "sädelev ese" oleks osutunud ebasobivaks või Andrese nõuanne oleks vale olnud vms, asi oli hoopis selles, et sel ajal, kui ma leti ääres Andresele valjult eesti keeles seletasin, mida ma just osta kavatsen ja missuguste raskete valikute ees seisan, vaatas lahke teenindaja mind nii nagu ei tea keda. Igatahes, kui jutu lõpetasin, siis küsis ta kohe, et mis keeles ma rääkisin? 

Kuigi ma olen täna terve päev väga veidras naljatujus olnud, oleks võinud ju talle mingi jumal-teab-mis-keele välja mõelda naljaviluks, aga ütlesin ikka, et eesti keeles. 

Kuidas aga reageeris selle peale Melbourne´i kesklinna juveevlipoe töötaja?
Issand, palju teid siin on? Te olete tänase päeva jooksul juba neljas eestlasest klient. 

Eestlased ostavad juveele.
Vähemalt pole keegi siin juveelipoe röövimistega silma paistnud. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust