Hullumeelse nädala lõpetuseks läksime eile kinno, Hoyts on üks esimesi kinosid, kes siin pool maakera filmi "The Way Back" linastasid. Saal oli peaaegu tühi ja saime üsna rahulikult oma hiinakast kaasa haaratud õhtusööki nautida.
Ootused olid väga kõrged, sest filmi reklaamis ja aitas valmistada National Geographic, üldse temaatika läheb hullult korda ja minu meelest Nõukogude Liidu ajalugu on äärmiselt vähe kajastust leidnud.
Kui ma hilisteismelisena Anne Applebaumi "Gulagi" lugesin, siis mõtlesin, et kuidas, kurat, kuidas? Kuidas on võimalik miljoneid inimesi niimoodi taga kiusata? Kuidas nad ei organiseerunud? Kuidas oli võimalik, et üks peast soe vend kontrollis miljonite teadvust?
Film muidugi sellistesse keerulistesse küsimustesse ei lange, jääb üsna pealiskaudseks.
Oh, kogu selle filmi häda vist ongi pealiskaudsus? Aga samas lohutan ma ennast sellega, et parem pealiskaudne ja naiivne film, kui üldse filmi poleks.
Okei, kui kogu film oleks fokusseeritud ellujäämismomendile, mitte Gulagile ja kõigele sellele punasele-koledale. Aga ei olnud ju! Atsid põgenesid tuhandeid kilomeetreid vangilaagrist läbi Siberi talve, Mongoolia kuumuse, talvisest Tiibetist suvisesse Indiasse ja kogu selle aja vältel oli neil ainult mõni leivapaluke. Kõige ulmelisem osa oli muidugi see Siberi osa.
Kuidas üle elasite? Mida sõite? Kuidas karmidel talveöödel ööbisite? Miks te lumest koobast ei teinud? Miks te kevadel jõest kala ei püüdnud? Kuidas te Mongoolia kõrbe sajad kilomeetrid veeta üle elasite? Kuidas te üldse Mongoolia Gobi kõrbe (mis on väidetavalt maailmas viies kõrb pindalalt) ületasite? Miks te Lhasasse ei jäänud talve üle elama, kui teile külainimesed majutust pakkusid?
Miks Siberis matkates on vahepeal kesksuvi, kus puud olid rohelised ja siis jälle varajane kevad, kus puud alles lehte läksid? Kuidas te Siberis lumest vett saite?
Ja kui nüüd aus olla, siis tegelikult on lume söömine vee joomise asemel pikaajaliselt ning ellujäämise nimel, eriti veel mitme kuu vältel, üsna eluohtlik ja võimatu, sest keha põletab vingelt energiat selleks et kehatemperatuuri normaalsel tasemel hoida ja dehüdreerib organismi veel rohkem. Arvestades veel sellega, et asjaosalistel polnud mingit toidukraami ka käe pärast, siis tundub Siberi läbi jalutamine vee ja toiduta üsna ebareaalne.
Ja need Baikali sääsed! Ulme.
Vähemalt 2009.aastal olid Baikali ääres tõepoolest vägagi märkimisväärsed sääsed, aga et niisugused?
Ma pole kahjuks raamatut lugenud, aga üldse tegelikult kaheldakse, kas Slavomir Rawicz oli laagris ja tegi selle teekonna läbi, sest ühtegi ajaloolist tõendit selle kohta pole väidetavalt leitud.
Igatahes, tunnine Bear Gryllsi seanss teeb sellele seiklusfilmile vingelt ära!
Baikal 2009
Kommentaarid
Postita kommentaar