Otse põhisisu juurde

Teekond Siberist Indiasse

Hullumeelse nädala lõpetuseks läksime eile kinno, Hoyts on üks esimesi kinosid, kes siin pool maakera filmi "The Way Back" linastasid. Saal oli peaaegu tühi ja saime üsna rahulikult oma hiinakast kaasa haaratud õhtusööki nautida.

Ootused olid väga kõrged, sest filmi reklaamis ja aitas valmistada National Geographic, üldse temaatika läheb hullult korda ja minu meelest Nõukogude Liidu ajalugu on äärmiselt vähe kajastust leidnud. 

Kui ma hilisteismelisena Anne Applebaumi "Gulagi" lugesin, siis mõtlesin, et kuidas, kurat, kuidas? Kuidas on võimalik miljoneid inimesi niimoodi taga kiusata? Kuidas nad ei organiseerunud? Kuidas oli võimalik, et üks peast soe vend kontrollis miljonite teadvust?

Film muidugi sellistesse keerulistesse küsimustesse ei lange, jääb üsna pealiskaudseks.
Oh, kogu selle filmi häda vist ongi pealiskaudsus? Aga samas lohutan ma ennast sellega, et parem pealiskaudne ja naiivne film, kui üldse filmi poleks. 

Okei, kui kogu film oleks fokusseeritud ellujäämismomendile, mitte Gulagile ja kõigele sellele punasele-koledale. Aga ei olnud ju! Atsid põgenesid tuhandeid kilomeetreid vangilaagrist läbi Siberi talve, Mongoolia kuumuse, talvisest Tiibetist suvisesse Indiasse ja kogu selle aja vältel oli neil ainult mõni leivapaluke. Kõige ulmelisem osa oli muidugi see Siberi osa.

Kuidas üle elasite? Mida sõite? Kuidas karmidel talveöödel ööbisite? Miks te lumest koobast ei teinud? Miks te kevadel jõest kala ei püüdnud? Kuidas te Mongoolia kõrbe sajad kilomeetrid veeta üle elasite? Kuidas te üldse Mongoolia Gobi kõrbe (mis on väidetavalt maailmas viies kõrb pindalalt) ületasite? Miks te Lhasasse ei jäänud talve üle elama, kui teile külainimesed majutust pakkusid?

Miks Siberis matkates on vahepeal kesksuvi, kus puud olid rohelised ja siis jälle varajane kevad, kus puud alles lehte läksid? Kuidas te Siberis lumest vett saite? 

Ja kui nüüd aus olla, siis tegelikult on lume söömine vee joomise asemel pikaajaliselt ning ellujäämise nimel, eriti veel mitme kuu vältel, üsna eluohtlik ja võimatu, sest keha põletab vingelt energiat selleks et kehatemperatuuri normaalsel tasemel hoida ja dehüdreerib organismi veel rohkem. Arvestades veel sellega, et asjaosalistel polnud mingit toidukraami ka käe pärast, siis tundub Siberi läbi jalutamine vee ja toiduta üsna ebareaalne.

Ja need Baikali sääsed! Ulme. 
Vähemalt 2009.aastal olid Baikali ääres tõepoolest vägagi märkimisväärsed sääsed, aga et niisugused?

Ma pole kahjuks raamatut lugenud, aga üldse tegelikult kaheldakse, kas Slavomir Rawicz oli laagris ja tegi selle teekonna läbi, sest ühtegi ajaloolist tõendit selle kohta pole väidetavalt leitud. 

Igatahes, tunnine Bear Gryllsi seanss teeb sellele seiklusfilmile vingelt ära! 

Baikal 2009

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust