Häbiväärne lugu, aga mul pole olnud aega, et ennast põhjalikumalt kurssi viia, mida minu ringkonna kandidaadid on seni teinud ja mida minu hääle eest lubavad ära teha .
ID-kaart ja -lugeja istuvad ootevalmis, et oma töö ära teha.
(Tundliku lugejate ees vabandan juba ette, et selles poliitikateemalises tekstis võib esineda ebatsensuurseid väljendeid, mis on ainsad sobivad sõnad kirjeldamaks suhtumist teatud parteidesse ja isikutesse).
Olen neid vaadete-teste teinud küll, aga neid tegematagi tean, et oled tugevalt sotsiaademokraatlike vaadetega, aga Eestis pole kahjuks selliseid sotsdemme, kes võiksid minu huve ja vaateid Riigikogus esindada. Õnneks on mulle siiski Eesti sotsiaaldemokraadid nüüd mitmeid kordi sümpaatsemad, sest nende juht vahetus. Sellegi poolest on nad liiga palju sitta endale kaela tekitanud.
Kui valida lastakse, siis olen ikka oma hääle iga kord andnud. Valitagu kohalikku omavalitsust, parlamenti või Euroopa saadikuid.
Ühe korra hääletasin Roheliste poolt. See vaht, mida nad tekitasid, tekitas mulle illusiooni, et nad võivad asjalikud olla. Need ei ole ka mingid õiged rohelised, ma ütlen. Mingid suvalised ja mitte-midagi-ütlevad-tegevad. Kakasid mu hinge. Enam ma neid ei vali.
Siis hääletasin sotsiaaldemokraatide poolt. Padar on minu meelest üsna esinduslik tüüp. Vahepeal kui ta rahandusminister oli, oli mul temast täitsa kahju. Poliitiku karjäär ei mõjunud kuigi hästi. Saatsime ta Euroopasse nö asumisele, parema elukvaliteediga ja pikema elueaga, kõrgema palgaga Lääne-Euroopasse. Muidu oleks äkki ka varakult ära lõppenud, nagu on kombeks tegusatel ja töökatel eestlastel?
Tarand oli järgmine auk, kuhu sisse kukkusin. Hullult vahutas ja lubas, nii kui Eestist minema läks, nii läksid lubadused meelest.
Nüüd ma siin mõtlengi, et kuradima palju kordi olen vastu pükse saanud, et kas üldse ja kui üldse, siis keda?
Ma pean tunnistama, et hoolimata eurost ja "majanduskriisist väljatoomisest" on mulle Reformierakond üks kõige ebasümpaatsemaid. Minu jaoks on iga üksikindiviidi heaolu kõrgemal suurkorporatsioonide, ühenduste ja muude organisatsioonide huvidest.
Kui iga Eesti inimene on õnnelik-õnnestunud, rahul-rahuldatud, siis see annab tunda ka järgmistele tasanditele. Praegune reaalse-Eesti reaalne-olukord on aga seda frustratsioonigeeni pärandumist, mida niigi iga eestlane oma lapsele rinnapiimaga edasi annab, pigem süvendanud.
Jaa, tubli töö Ansip!Ma ei ole mingi eriline finantsgeenius, aga kui mulle minu nõunikud mustvalgelt paberil kirjutaksid, et need on need summad, mida meil vaja ja need on need summad, mida meil ei ole, saaks igaüks kärpimisega hakkama.
Mu meelest pole kõige selle juures just sellel üksikindiviidi rahuloluga arvestatud. Sa võid ju IMF-le ja Euroopa Pangale eeskujulik olla, aga sellisel juhul tekib küsimus, kelle jaoks on see riik? Inimeste jaoks ikka. Vast.
IRL, eelkõige Isamaaliidu osa pole mulle kunagi meeldinud. Laar on küll tark poiss, aga kui asi puudutab oma huvisid, siis pistab halvemateks aegadeks, endale varuks põske küll, nagu eeskujulik hamstripoiss.
Keskerakond ei vääri üldse mingit tähelepanu ja kajastamist, sest seda kirumist on terve Eesti internet täis.
- Ma olen nõus rohkem makse maksma selleks, et inimesed, kes enda eludega ise hakkama ei saa, saaksid joonele ja elaksid inimväärset elu.
- Olen nõus rohkem makse maksma, et potentsiaalsed- andekad lapsed leiaksid realiseerumisvõimalusi, mitte ei hallitaks kuskil ning aeguks puudulike treenimis-ja õppimisvõimaluste tõttu.
- Olen nõus rohkem makse maksma selleks, et investeerida noortesse peredesse, kes saaksid endale kodu ilma pangaga orjanduslepingu sõlmimist.
- Olen nõus rohkem makse maksma, sest tahan, et Eesti pensionärid jõuksid endale Rootsi-reisi lubada, pärast seda rasket tööpõlve ja ei peaks enam kunagi supermarketitest ostma tähtaja ületanud kaupa.
Neid momente on veel palju. Reaalsus on siiski see, et maksan makse Austraalia ühiskonna heaks. Ehk tuleb võimalus veel ennast teostada, sest nii on juba kord kasvatatud, süümepiinad sind söögu ja põrgus sa põlegu, kui sa oma riigile kasu ei too!
Presidendi kõne oli sellel aastal ka üllatav. Olen harjunud, et majandus on Eesti elu keskmeks ja kõik muu on väheoluline, muust ei räägita ka, kui numbritest, prognoosidest ja sellest, kui hullult töökad eestlased on, aga nüüd siis juhiti tähelepanu ka sellele, et eestlane on endasse sulgunud, teisi vähe tunnustav ja kitsi-ahne-kade tegelane.
Üsna ebameeldiv on enda kohta mõelda, et olen teisi vähe tunnustav, kade ja sulgunud.
Aga aeg oleks peeglisse vaadata.
Kommentaarid
Postita kommentaar