Otse põhisisu juurde

Värvilised hetked hallist argielust

Elame praegu väga halli värvi argihiirte elu ja meie eluhetkete põnevamad sekundid, minutid ja tunnid "juhtuvad" tavaliselt ühistranspordis ning tänaval, okei on veel mõned teisedki kohad, kus on põnev ja huvitav, aga need minutid on päris konfidentsiaalsed. 

Ma näiteks satun hommikuti, aga ka tihti õhtuti trammi peale koos kõiksuguste värvikate tegelastega. Mõned on sõna otseses mõttes värvikad. Tööle sõitvad naised meigivad ennast trammis üsna tihti, vahel on vägagi õpetlik ja hariv selliseid naisi jälgida. Neil on kaasas 10kilone meigikohver ja siis lasevad seal. Ma ise panen vaid ühe kihi kreemi ja võõpan ripsmed tušiga üle, isegi seda on imelik avalikus kohas teha, sest see on päris intiimne tegevus. Aga mõnedel on täiesti suva, et avaliku meikimist jälgib umbes veel 50 silmapaari.

Istud siis täiesti keskpärase näotu tütarlapse kõrval ja sõidu lõpuks kujuneb inetust pardipojast täiesti arvestatav luik.

Üks naine imetles enda näomaalingut trammipeegeldustest kogu sõidu ajal ja kui trammist välja astus, oli ikka veel enda ilu lummuses, vaatas peegeldust hoone akendelt ja plaksti- jalutas vastu tänavaposti! Oh, see võis valus reaalsusesse tagasi tulemine olla.

 Ma ütlen ausalt välja, et mul on allergia ennast peegeldustest jälgivate inimeste (naiste) vastu. Mõnedega kohe teistmoodi ei saagi jalutada ja rääkida, sest nad ei vaata sulle otsa ja ei pane muud ümbritsevat tähele, vaid vaatavad koguaeg oma peegeldust kõikvõimalikest kohtadest.  

Olen kohanud inimesi, õigemini naisi, kes trammisõidu ajal endale sukki jalga tõmbavad, inimesi, kel hommikusöögitaldrik käes ja ajavad trammis putru näost sisse. Korralikud inimesed kõik- meie kiire aja tulemusviljad.

Andres muidu nägi meie tänaval töölt tulles meest, kes süstis ennast kõikide inimeste nähes, täiesti häbenemata, otse süstlaga veeni.
Tõenäoliselt oli tegemist süütu insuliinisüstiga.

Minu juurde tuli St Kildas üks päev mees, kes oli nii f#king pilves, et ei saanud aru, kas minu näol on tegemist aia, auto, lehma või inimesega. Stampküsimus siinse kandi objektidele: "Do you have time, bitch?". Ma ei olnud väga kaugel sellest, et tüübile oma käekotiga vastu vahtimist virutada. Mingi reaalsustaju on ikkagi olemas, 1.90meetrisele pilves mehele vastu molu vajutada oleks olnud ikka piisavalt enesetapjalik. Vastasin, et olen busy now ja et kliendid ootavad.
Eriti midagi enam ei üllata.

Sellist šoud nagu meie akna taga reedest-pühapäeva õhtuni näeb, saab näha vaid Underbelly esimeses hooajas, mis toimub samuti suures osas St Kildas. Pikemas perspektiivis, meri ja loojang ja rand on küll ägedad, aga võiks veidi rahulikumasse Melbourne´i osasse kolida.
Meil lihtsalt viskab üle, et tihtipeale saavad naised meie akna all peksa, armukadedad ja hullunud mehed laamendavad prügikaste, keegi süstib ennast, kedagi vägistatakse naabermajas niimoodi, et naine karjub üle terve St Kilda. Koguaeg ei jõua ka sekkuda ja miss ja mister Õiglus olla. Aga õnneks politsei käib üle päeviti kedagi taga otsimas, ajamas ja kinni võtmas.

Ja rääkides veel ühistranspordiveidrikest, siis suured tervitused lähevad keskealistele kiilanavatele meesterahvastele, kelle vastas istuvad trammis 12-13aastased väljakujunemata tütarlapsed (kelle emad pole piisavalt selgitanud, et korralik tütarlaps peab jalad koos hoidma, kui istub). Nii nad hargutavadki oma miniseelikutes ja mis te arvate, kui mitmest mehest vahib uudishimulikult selle seeliku alla?
Hea, et ila veel ei jookse, ausõna.

Vahepeal nii väga tahaks püsti tõusta ja kõrva otsast ära närida nendel pervodel. Järgmine kord, kui seda pealt nägema satun, närin kaks kõrva ära. Või hammustan nina otsast. Tegelt silmad võiks hoopis välja torgata, see oleks kõige parem karistus sellistele.

Ja avameelitsevad noored, keskealised ja vanad- see on täiesti tavaline nähtus. Ma tavaliselt kuulan muusikat ja olen oma maailmas, aga vahel tahavad kõrvad muusikast jms puhkust.

Üks päev mingid eksid, kes olid juhuslikud kokku saanud, lahkasid muudkui üle terve trammi oma koosveedetud minevikku.
"Et kuidas sul praeguse mehega voodis läheb? On ta sama hea, kui mina?"
"Hea, et ma ikka tookord, kui me seda rannas kaitsevahenditeta tegime, rasedaks ei jäänud. "
Ja selles stiilis kõik 15 minutit, häbenemata ümbritsevaid kaasreisijaid.

Nii me siin elamegi, rahulikult ja hallilt.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust