Elu mujal maailmas

Mul on nüüd oma tarkusetera, mida kasutan kõiksuguste väljakutsuvate ja keeruliste tegude-toimingute ära tegemisel: "et kui ma Austraalia stiilis naistepeo üle elasin, suudan ka seda teha!". Tõenäoliselt motiveerib see lause mind ka tuumasõja ja maailmalõpu korral, sest Austraalia stiilis pidutsemine nõuab äärmiselt head treenitust ja ettevalmistust.     Järjekordselt, tahan hoiatada kergesti mõjutatavat noorsugu, et alljärgneva jutuga ei püüa ma kuidagi cool ja äge olla ning alkoholi tarvitamist propageerida,  tekst on hariva ja silmaringi laiendava eesmärgiga! Eelmisel reedel sai alguse suurejooneline aktsioon minu töökaaslaste poolt "Joodame Viktoria purju, siis saab nalja," mis mõnes mõttes tegelikult kukkus haledalt läbi ( krt keegi kuskil naabruses küpsetab vahvleid ), sest nad ei osanud arvestada asjaoluga,  et need, kes alkoholita lõbusad, need alkoholiga vajuvad ära ja ei tee üldse nalja.  Ettevalmistused olid suured, sest kõik tahtsid minu kulu...

Mõtle vaid missuguseid arusaamatusi võib põhjustada üks sms ja telefoni automaatsed seaded, mis parandavad kahtlase keele (loe: eesti keele) sõnad "õigeteks"-sobilikeks inglisekeelseteks sõnadeks.   Kirjutab naine oma mehele sõnumit ja väljendab ta siis tundeid ning igatsust, mis jõudnud mõne tunniga tekkida, selline tüüpiline ninnu-nännu tekst. Kõik tunduks nagu süütu ja ilus, aga paarikesel on poolsalajane fétiche kutsuda teineteist hellitavalt erinevate imelike sõnadega.  Sel konkreetsel korral kutsub naine oma armastatut Jäneseks, telefon tõrgub seda "koledat" sõna aktsepteerimast, naine surub lõpuks vägisi selle ikka läbi. Kõik tunduks jällegi nagu korras, AGA.. Kui telefon sõnumi ära saadab ja saadetud smside all naine kirjutatut näeb, teeb suured silmad pähe...ja hakkab juba vabandusi välja mõtlema! "Ma armastan sind mu pehme James."  See pole selgelt see, mida naine mõtles. Jänes on inglise keeles James. "Tuti-pluti, kuta-kuta, ninnu-nänn...

Istusin mugavas ja pehmes juuksurisalongi toolis ja lehitsesin seksikatest naistest pungil olevaid naisteajakirju, ootasin ja ootasin, aga minu järg ei tahtnud kuidagi kätte jõuda. Üsna eakas (pakun miskit 90a kanti) väikese halli õhukese juuksetutiga vanaproua lasi muudkui asiaadist juuksuril tööd ümber teha. "No, no, I dont like it," ütles eakas daam üsna tugeva aktsendiga (alguses arvasin aktsendi järgi, et ta on rootslane), nägu vingus ja näitas kätega juuksurile, et soeng peaks kohevam olema. Juuksuripreili, krapsakas ja väike, pani jälle prouale rullid pähe, kuivatas ja lasi imevedelikke juustesse, ütles mingisuguse hiinakeelse loitsu ja võttis mõne aja pärast rullid jälle peast. Tulemus polnud ikka see.  "No, no, that is not what I want," ütles moor järjekordselt. Olin kogu selle ümbertegemise situatsiooni pealtnägijaks ja kannatajaks, sest tädi ei tahtnud kuidagi juuksurist lahkuda ning kasutas minu aega. See võib küll julmalt kõlada, aga sitast ikka saia ei...

Eilsetes uudistes näitas lesestunud musta isasluike , kes on depressioonis ja üritab oma elu hinnaga munasid haududa. Teismeliste poiste-tüdrukute kamp oli tema paarilise kividega surnuks loopinud. Isane ei taha munade pealt lahkuda ja on juba mitu päeva nälginud, üritades oma pesa kaitsta ja pojad välja haududa. 

Käisime eile vaatamas kauaoodatud 3D filmi"Born To Be Wild".  Neile, kellel pole nunnumeeter ammu põhjus käinud, soovitan. Armas film headest ja siirastest inimestest, kes on seadnud oma elutööks väikeste vanemateta jäänud loomalaste päästmise ja suureks kasvatamise, nende loodusesse rehabiliteerimise. Peategelasteks olid  Keenia elevandid ja Borneo orangutanid. Ja viripillid saavad oma nutud ära nutetud :) Kagu-Aasias ringi reisides külastasime ka mõningaid selliseid loomade päästmiskeskusi. Viimane näiteks oli Filipiinide saarel Palawanil, seal tegeleti  krokodillide kasvatamise ja nende loodusesse laskmisega, kuigi seda viimast ma ei usu. Kogu see õhkkond ja asutus viitas pigem illegaalsele krokodillinahaärile, kui loomade kaitsele ja konserveerimisele.  Selles krokodillide konserveerimiskeskuses olid ka väikesed ahvid, erinevad linnud, teised loomadki- kõik nad olid ebainimlikes tingimustes, neil polnud seal imeväikestes puurides ühtegi rohututti, ei mingit ok...

Mina usun teadust, teste, fakte. No mis siis, kui kasutaski? Inimene eksib, vahepeal saab kogu üldsus eksimustest teada, vahepeal joppab- asi jääb märkamatuks. Tippsport on ju tegelikult paljuski oma võimetega mängimine, suhteliselt viimasel piiril. Keegi ei näe ju Andruse sisemusse, keegi ei tea motiive ja ammugi ei saa seda kindlaks teha, kas asi oli tahtlik või mitte. Juhtus kogemata. Sattus hasarti? Ja üldeüldse, nii habras ja õrn on piir kõikide nende keelatud ja mittekeelatud ainete vahel. Mina võtan kõik need väljatulnud faktid teadmiseks, kuid need ei kõiguta minu arvamust ühte vingesse sportlasesse. Ma kujundan oma arvamust olemasoleva info põhjal ise, mitte ei lase arvamusi endale peale suruda.  Ma ei leia, et peaksin peaga vastu maad juukseid peast kakkudes kuulutama, et mina ikka usun ainult Andrust ning ajakirjandus on paha. Sind seatakse ju konkreetsete faktide ette. Näed siis, keegi pole meist jumalik ja ükski pole kummardamist väärt. Ta on samasugune inimene nagu...