Pidutsemine Austraalia moodi

Mul on nüüd oma tarkusetera, mida kasutan kõiksuguste väljakutsuvate ja keeruliste tegude-toimingute ära tegemisel: "et kui ma Austraalia stiilis naistepeo üle elasin, suudan ka seda teha!". Tõenäoliselt motiveerib see lause mind ka tuumasõja ja maailmalõpu korral, sest Austraalia stiilis pidutsemine nõuab äärmiselt head treenitust ja ettevalmistust.   

Järjekordselt, tahan hoiatada kergesti mõjutatavat noorsugu, et alljärgneva jutuga ei püüa ma kuidagi cool ja äge olla ning alkoholi tarvitamist propageerida,  tekst on hariva ja silmaringi laiendava eesmärgiga!

Eelmisel reedel sai alguse suurejooneline aktsioon minu töökaaslaste poolt "Joodame Viktoria purju, siis saab nalja," mis mõnes mõttes tegelikult kukkus haledalt läbi (krt keegi kuskil naabruses küpsetab vahvleid), sest nad ei osanud arvestada asjaoluga,  et need, kes alkoholita lõbusad, need alkoholiga vajuvad ära ja ei tee üldse nalja. 

Ettevalmistused olid suured, sest kõik tahtsid minu kulul nalja teha. Reedel, kui tööle jõudsin, olid kõikidel töökaaslastel sellised ärevad ja põnevil näod peas. 

Ma tundsin ennast nagu nurkaaetud metsloom.

Meie haigla lao boss ja purchasingu pealik pakkusid ennast meie naistepeole meestantsijateks, aga lükkasime selle "ahvatleva" ettepaneku tagasi. Respekt ülemuste vastu peab säilima. Eriti, kui need on sellised ülikond+lips 40-50ndates mõnusa arbuusikujulise kõhuga abielumehed. Ülemus varustas meid eriti rõveda keemilise vaarikaliksiga ja kaameraga, et tal ikka esmaspäeval nalja saaks!

Kiivist töökaaslane võttis peole isegi oma kollase okseämbri kaasa, sest nad siin, Austraalias, mõõdavad peo õnnestumist tegelikult liitrites. 

Kui pool ämbrit, siis oli vinge pidu, kui ainult veidi põhja peal, siis selline leigevõitu.

Pärast tööd läksime naistega kõigepealt toidupoodi, kust osteti mitu kilo peekonit, limpsi, kilode viisi valuvaigisteid, 5 kilo per nägu erinevaid komme ja paar ämbrit krõpse. Minu tagasihoidlik soov osta viinamarju ja mingit juustu lükati kohe tagasi, sest see ei sobivat peostiiliga kokku. 

Ja kui minu käest lõpuks küsiti, kas mulle maitseb pikk või lühike peekoniviil, jäin ma kokutades sinna lihaleti ette seisma, sest tegelikult pole asi peekoni pikkuses, laiuses või kõrguses- kõik viilud maitsevad samamoodi. 

Pealegi mulle ei maitse peekon. Eriti veel hommikusöögiks.

Mis mõttes, sulle ei meeldi peekon, Marsilt oled või? Hakkab meeldima!

Nagu selgus järgmisel päeval ei hakanud mulle peekon meeldima, mis sest, et see oli serveeritud muna ja röstitud Inglise muffiniga. Ütlesin, et see on kõige õudsam hommikusöök, mida ma oma elus söönud olen.

Mille peale nad vist isegi natuke solvusid.

Ma ei saa üldistada, aga päris paljudel minu tuttavatel austraallastel on alkoholi tarvitamisel üsna hägune eesmärk- ennast korralikult kinni tõmmata ja mitte niisama lõbusalt aega veeta, vaid korralikult mällerisse juua. 

Mu 7.kuud rase teamleader meenutab "ilusaid" raseduseväliseid aegu, kui sai purju juua. Arsti assistent, kellega ma igapäevaselt tööalaselt suhtlen ja kes oma esimese lapse auto tagaistmel eostas, meenutab nukralt igatsedes peoaegu ja ohkab kadedusega, kui kuuleb kellegi peoplaanidest.

Tean üsna täpselt, kuna bossil pohmakas on. Ta ei hoia seda saladuses ja lahkub töölt 12-1 paiku. Pealegi oli tema see mees, kes mulle jõulude ajal töö kõrvale õlut serveeris.

Moraal on üsna lõtv. Kui mitte öelda, et täitsa olematu, kuigi tegemist on katoliikliku asutusega. Kui Eestis üritatakse peotüsistusi haiguste ja arstiaegadega varjata, siis siin ollakse üsna avameelsed ja otsekohesed. Ma üritan siiski era-ja tööelu lahus hoida. 

Ahjaa, oluliseks detailiks aussi majapeo juures on muidugi 50tolline telekas, Playstation ja karaoke. Mina võitsin päris mitu korda, sest Playstation karaokes võidab mitte see, kes paremini viisi peab, vaid kes kõvemini mikrofoni viisipäraselt karjub. 

Mina suutsin teistest üle karjuda. 

Siin võidulaul, laulame nüüd kõik koos (lisapunkte annab emotsionaalne näo kortsutamine ja kätega taktis vehkimine):