Otse põhisisu juurde

Pidutsemine Austraalia moodi

Mul on nüüd oma tarkusetera, mida kasutan kõiksuguste väljakutsuvate ja keeruliste tegude-toimingute ära tegemisel: "et kui ma Austraalia stiilis naistepeo üle elasin, suudan ka seda teha!". Tõenäoliselt motiveerib see lause mind ka tuumasõja ja maailmalõpu korral, sest Austraalia stiilis pidutsemine nõuab äärmiselt head treenitust ja ettevalmistust.   

Järjekordselt, tahan hoiatada kergesti mõjutatavat noorsugu, et alljärgneva jutuga ei püüa ma kuidagi cool ja äge olla ning alkoholi tarvitamist propageerida,  tekst on hariva ja silmaringi laiendava eesmärgiga!

Eelmisel reedel sai alguse suurejooneline aktsioon minu töökaaslaste poolt "Joodame Viktoria purju, siis saab nalja," mis mõnes mõttes tegelikult kukkus haledalt läbi (krt keegi kuskil naabruses küpsetab vahvleid), sest nad ei osanud arvestada asjaoluga,  et need, kes alkoholita lõbusad, need alkoholiga vajuvad ära ja ei tee üldse nalja. 

Ettevalmistused olid suured, sest kõik tahtsid minu kulul nalja teha. Reedel, kui tööle jõudsin, olid kõikidel töökaaslastel sellised ärevad ja põnevil näod peas. 
Ma tundsin ennast nagu nurkaaetud metsloom.

Meie haigla lao boss ja purchasingu pealik pakkusid ennast meie naistepeole meestantsijateks, aga lükkasime selle "ahvatleva" ettepaneku tagasi. Respekt ülemuste vastu peab säilima. Eriti, kui need on sellised ülikond+lips 40-50ndates mõnusa arbuusikujulise kõhuga abielumehed. Ülemus varustas meid eriti rõveda keemilise vaarikaliksiga ja kaameraga, et tal ikka esmaspäeval nalja saaks!


Kiivist töökaaslane võttis peole isegi oma kollase okseämbri kaasa, sest nad siin, Austraalias, mõõdavad peo õnnestumist tegelikult liitrites. 
Kui pool ämbrit, siis oli vinge pidu, kui ainult veidi põhja peal, siis selline leigevõitu.

Pärast tööd läksime naistega kõigepealt toidupoodi, kust osteti mitu kilo peekonit, limpsi, kilode viisi valuvaigisteid, 5 kilo per nägu erinevaid komme ja paar ämbrit krõpse. Minu tagasihoidlik soov osta viinamarju ja mingit juustu lükati kohe tagasi, sest see ei sobivat peostiiliga kokku. 

Ja kui minu käest lõpuks küsiti, kas mulle maitseb pikk või lühike peekoniviil, jäin ma kokutades sinna lihaleti ette seisma, sest tegelikult pole asi peekoni pikkuses, laiuses või kõrguses- kõik viilud maitsevad samamoodi. 
Pealegi mulle ei maitse peekon. Eriti veel hommikusöögiks.
Mis mõttes, sulle ei meeldi peekon, Marsilt oled või? Hakkab meeldima!


Nagu selgus järgmisel päeval ei hakanud mulle peekon meeldima, mis sest, et see oli serveeritud muna ja röstitud Inglise muffiniga. Ütlesin, et see on kõige õudsam hommikusöök, mida ma oma elus söönud olen.
Mille peale nad vist isegi natuke solvusid.

Ma ei saa üldistada, aga päris paljudel minu tuttavatel austraallastel on alkoholi tarvitamisel üsna hägune eesmärk- ennast korralikult kinni tõmmata ja mitte niisama lõbusalt aega veeta, vaid korralikult mällerisse juua. 


Mu 7.kuud rase teamleader meenutab "ilusaid" raseduseväliseid aegu, kui sai purju juua. Arsti assistent, kellega ma igapäevaselt tööalaselt suhtlen ja kes oma esimese lapse auto tagaistmel eostas, meenutab nukralt igatsedes peoaegu ja ohkab kadedusega, kui kuuleb kellegi peoplaanidest.

Tean üsna täpselt, kuna bossil pohmakas on. Ta ei hoia seda saladuses ja lahkub töölt 12-1 paiku. Pealegi oli tema see mees, kes mulle jõulude ajal töö kõrvale õlut serveeris.

Moraal on üsna lõtv. Kui mitte öelda, et täitsa olematu, kuigi tegemist on katoliikliku asutusega. Kui Eestis üritatakse peotüsistusi haiguste ja arstiaegadega varjata, siis siin ollakse üsna avameelsed ja otsekohesed. Ma üritan siiski era-ja tööelu lahus hoida. 

Ahjaa, oluliseks detailiks aussi majapeo juures on muidugi 50tolline telekas, Playstation ja karaoke. Mina võitsin päris mitu korda, sest Playstation karaokes võidab mitte see, kes paremini viisi peab, vaid kes kõvemini mikrofoni viisipäraselt karjub. 
Mina suutsin teistest üle karjuda. 

Siin võidulaul, laulame nüüd kõik koos (lisapunkte annab emotsionaalne näo kortsutamine ja kätega taktis vehkimine):


Kommentaarid

  1. Tundub väga väsitav peostiil olevat...

    VastaKustuta
  2. Üsna energiakulukas on see Austraalia moodi pidutsemine küll :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr