Otse põhisisu juurde

Smsi arusaamatused

Mõtle vaid missuguseid arusaamatusi võib põhjustada üks sms ja telefoni automaatsed seaded, mis parandavad kahtlase keele (loe: eesti keele) sõnad "õigeteks"-sobilikeks inglisekeelseteks sõnadeks.  

Kirjutab naine oma mehele sõnumit ja väljendab ta siis tundeid ning igatsust, mis jõudnud mõne tunniga tekkida, selline tüüpiline ninnu-nännu tekst. Kõik tunduks nagu süütu ja ilus, aga paarikesel on poolsalajane fétiche kutsuda teineteist hellitavalt erinevate imelike sõnadega. 

Sel konkreetsel korral kutsub naine oma armastatut Jäneseks, telefon tõrgub seda "koledat" sõna aktsepteerimast, naine surub lõpuks vägisi selle ikka läbi. Kõik tunduks jällegi nagu korras, AGA..
Kui telefon sõnumi ära saadab ja saadetud smside all naine kirjutatut näeb, teeb suured silmad pähe...ja hakkab juba vabandusi välja mõtlema!
"Ma armastan sind mu pehme James." 

See pole selgelt see, mida naine mõtles.
Jänes on inglise keeles James.

"Tuti-pluti, kuta-kuta, ninnu-nännu, veel natuke ja siis" selles stiilis imalat teksti kirjutades keeldub telefon tunnistamas sõnu "sind, sina, sinu." 
Kirjutad: "Ma igatsen Sinu järele."
Kohale jõuab: "Ma igatsen Sony järele."
Mis tekitab saajas jällegi kõiksuguseid küsimusi. 
Mis kuradi Sony? Täitsa soe peast, sul pole ühtegi Sony asja. 

Kommentaarid

  1. Hahaahaa...hea nali. Kaarli telefon teeb ka nii, muideks:D. Aga hea uudis on see, et seadeid saab muuta. James

    VastaKustuta
  2. James, mu seaded ongi muudetud ja ühtegi automaatset asja mul seal pole, aga no ikkagi peab Austraalia telefon ennast kasutajast targemaks.

    VastaKustuta
  3. Päris tore suutäis nalja... peamine on telefonile mitte alla anda ja Jänkukest tegelikult ka Jamesiks kutsuda! ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...