Otse põhisisu juurde

Victoria vaatamisväärsused vol 1

Kuigi Victoria on Austraalia üks väiksematest osariikidest, siis maa-ala, mida osariik enda alla võtab on Euroopa mastaapides võrdväärne Suurbritannia pindalaga. Kuue kuu jooksul jõudsime avastada seda osariiki erinevatest ilmakaartest. 

Meeldejäävamateks paikadeks olid:

Great Ocean Road- umbes 250 km pikkune teelõik osariigi edela osas. Kulgeb mööda kaljust mereäärt ning täis imelisi vaateid, peatuskohti ning miljonivaatelisi piknikuplatse. Meie võtsime selle reisi ette jõulude paiku, kui kõik eeskujulikud aussid pidasid pühasid ja sõid priskeid grillkalkuneid. Samal ajal olid Great Ocean Roadil üsna palju hindusid ja moslemeid, kes perega pikal nädalavahetusel väljasõitu teha otsustasid. Tee oli päris hõivatud.

Vaade Apollo Bay´le

Kui põigata Great Ocean Roadi üldistest rahvarohketest turismiatraktsioonidest veidi kõrvale võib sealsamas 50 km sisemaa poole näha üsna unikaalset parasvöötme vihmametsa ja telkida täiesti privaatselt looduses-kookaburrade, kängurude ning vombatite seltsis. Üldiselt peab Austraalias paika tõsiasi, et mida raskem ja pikem tee mingi punktini on, seda vähem inimesi võtab selle teekonna ette.  Great Otway National Park (103,000 ha) on teine külastamisväärne koht Victoria osariigis. Kopsud värsket õhku täis!

Värsket õhku, rahu ja vaikust leiab Great Otway rahvuspargist

360 km kaugusel Melbourne´ist Lõuna-Austraalia piiri suunas asub Portland, kunagine Victoria hülge-ja vaalaküttimise pealinn. Hülged ja vaalad on taaskord inimest usaldama hakanud ning Portlandi lähedal Cape Bridgewateril saab ligi 1000pealist Austraalia ja Uus-Meremaa hüljeste kolooniat näha: seda kas 30dollarilise paadituuri või niisama täitsa tasuta oma kondijõul mäkke rühkides. 

Sellele rännakule tasuks binokkel kaasa võtta, sest hülged mänglevad lainetes ja lebavad kaljudel, aga seda oma 30-40 m allpool. Meie tegime 7 km pikkuse matka ja pidanud kordagi ettevõetut kahetsema. Teadlased väidavad, et Cape Bridgewater on koht, kuhu noored hülged, kes ei suuda veel paljunemise nimel emaste eest teiste hüljestega võidelda, tulevad oma nooruseuljust maha mängima ja mõned vanad ning kulunud, kellel pole enam emaste jaoks energiat sinna rahulikku pensionipõlve veetma. "Seals in Exile", nagu neid seal nimetatakse.

Suuri laineid nautivad hülged Cape Bridgewateril

The Grampians on Victoria osariigi elanike üks lemmikutest kämpimiskohtadest, "The Grampians on põõsaskõndimise paradiis", nagu kohalikud selle kandi kohta ütlevad. The Grampians asub Melbourne´ist 260 km kaugusel lääne suunas ja 300 elaniku kohta on Halls Gapis 6000 turisti majutavat voodit. Ajapuuduse tõttu ei saanud me tervet " paradiisi" avastada, aga ühe paaritunnise matka pärast tormilist õhtut lõkke ääres suutsime ära teha küll. Matk mägedesse polnud eriliselt raske, aga väljakutsuvaks tegi selle eelmisel päeval laagris (muide, nooremad väidavad, et laager on väga vanamoodne sõna, peaks ütlema pleiss) ületarbitud vein.

Hulljulge Marilyn The Grampiansi kaljul päikest ja vaadet nautimas

Me oleme nüüd viimasel poolaastal üsna palju looduses telkinud ja näinud, kuidas teised telgivad. Vahepeal ikka üllatab, mis kõiksugust kämpimisvarustust toodetakse, kuigi veelgi enam paneb imestama, et sellisel "varustusel" on päris suur ostjas-ja kasutajaskond. Kas kõike seda on ikka vaja?

Aussid on teada-tuntud kämpimishullud- tipphooajal või pikemal nädalavahetusel autot rentida ja tühja laagriplatsi leida on peaaegu võimatu missioon. Väljasõite ja matkamisi peab planeerima 3-4 nädalat enne. Kui väljasõit peaks langema riigipüha või laste koolivaheaja peale, peab reisi organiseerimisega tegelema hakkama isegi paar kuud enne.

Easter ehk munadepühad ja sellele eelnenud nädal oli näiteks täielik katastroof. Lapsed läksid vaheajale ja vanemad tõmbasid nendega bushi! Kõik ööbimiskohad olid juba märtsis välja müüdud, need mis veel saadaval olid, nende minimumnõudeks oli viiepäevane bronn ja ulmeline hind- suvalise vagunelamu eest 200 dollarit (kahele inimesele) maksta on isegi Austraalias selgelt palju (võrdluseks: öö Melbourne viie tärni hotellis maksab 300 dollari ringis).

Nii me siis magasimegi põõsas ja märkasime seaduspärasusi, et austraallastele meeldib ühes kuhjas-hunnikus olla. Üldiselt me oleme linnast välja sõitnud eesmärgiga teistest inimestest veidi puhkust saada. Kui meie järgime põhimõtet, et "kus pole otseselt sildiga keelatud, seal on lubatud", siis austraallased panevad oma telgi, päikesevarju, WC-vannitoa ja koeraelamu püsti vaid sellises kohas, kus see on sildiga lubatud.

Kommentaarid

  1. Kuulge, aga tore teada, et oletegi Perthi jõudnud, pilte vaadates on ikka eriliselt sajakordselt kahju, et me seda reisi kaasa teha ei saanud..
    Aga andke teada, kui olete oma "pleissi" leidnud, eksole ja saate kaugeid külalisi vastu võtma hakata, siis me ostaks piletid ära ja....ja tulekski! ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust