Otse põhisisu juurde

Reportaaž magamistoast

Täna hommikul oli mõnel mehel uni silmis, sest kui me lõpuks eile voodisse maandusime ja juttu alustasime, ei tahtnud see kuidagi otsa lõppeda, jutt ja naer katkes alles südaöö paiku. 

Rääkisime Euroopa ja Ameerika naaritsatest, sain Antsult teada (mul on Andrese jaoks kaks hüüdnime: kui ta on hea ja armas, siis kutsun teda Antsuks, kui ta on halvas tujus või pahane, siis nimetan teda Antsmaniks. Teise nime väljakujunemisel on inspiratsiooni andnud Austraalia kuri ämblik Huntsman), et Ameerika naarits ehk mink saab Euroopa naaritsat viljastada, aga nende pojad surevad enne sündimist.  

Siis rääkisime nõgestest ja mõtlesime, et austraallased pole veel sellist taime näinud nagu virtsase maa peal kasvav kõrvenõges. Kus alles kõrvetab ja kui raske on sellest lahti saada. Kujutan ette, kui siin maal nõges kasvaks, siis aussid oleksid selle ammu "mürgiste taimede top 3 lisanud", aga Eestis tehakse varakevadistest nõgestest suppi ja kodust juukseekstrakti. Nõgeseviht pidi isegi vereringele hästi mõjuma.  

Jutt muidugi kaldus selle peale, et kui sa oleksid juur-või aedvili, siis milline neist? Andres arvas,et ta tahaks olla küüslauk ja mina pakkusin, et oleksin hea meelega hernes. Mõlemal tekkisid kohe teineteisele küsimused: miks? No, küüslauk on mitmeaastane taim ja hernes sellepärast, et näeb kõrgele ja ajab inimesi purtsuma. Mõtlesime mõlemad natuke järele ja otsustasime, et kindlasti ei tahaks me olla tomatid ja kõrvitsad. Loomadest oleks tema hea meelega, kas merikotkas või pruunkaru, mina oleksin lendorav. Lendorava variant ajas muidugi Antsu naerma, ei teagi miks. Minu meelest üsna loogiline valik. 

Uuditest nii palju, et saime eile lõpliku "lepinguparanduse" Daluyonilt ja resort on kolmeks ööks ja neljaks päevaks täielikult meie ning meie külaliste päralt! Siinkohal tahaksin kiita meie Filipiinide asjurit ja resordi esindajat Mr Bruce, kes annab meile operatiivset ja kiiret infot- olgu see seotud menüüde, juriidiliste asjaajamiste või kasvõi Sabangis saadavate lilledega listiga.

Teine uudis on väiksemat sorti, aga ikkagi uudis. Kuna nüüd väga paljud asjad väga kindlad ja "tehtud", siis otsustasin endale uue perekonnanimega gmaili aadressi ära broneerida. Iial ei tea, kes vahepeal abielluvad ja ma ei taha endale mingisugust viktoria.sahr123@GEMAIL.KOMM nagu Antsul on, vaid ikka viktoria.(uus perekonnanimi)@GEMAIL.KOMM. 

Minu jaoks oli uue meiliaadressi tegemine, õigemini minu tulevase perekonnanimega aadressi broneerimine, selline väike tehniline liigutus ja ei midagi üliemotsionaalset, aga MÕNI mees käis nagu kass ümber palava pudru. Tuli minu juurde ja kallistas, vaatas oma kutsika silmadega otsa ja naeratas õnnest roosa. "Viktoria S##r," kordas ta endal kaval nägu peas, jalutas teise tuppa ja mõne aja pärast tuli jälle, kallistas ja lasi lahti, siis pigistas tugevalt enda vastu. 
"Minu oma. Minu perekonnanimega."

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust