Otse põhisisu juurde

Interneti kasutamisest tööl

Täna avalikustati meie osakonna interneti kasutamise raport. Ütleme nii, et kui kõikide töötajate peale ära jaotada, jagada üldsumma 20 päevaga, siis keskmiseks netis surfamise ajaks töötaja kohta kujuneb 18 minutit päevas, mis iseenesest pole teab, mis oluline osa tööpäevast. Et produktiivsus peaks ikkagi säilima? 

Aga..kui kogu osakonna 39% surfamise ajast moodustab sotsiaalvõrgustikes passimine, mitte tööga seotud Google otsingute ja erialaste online teatmike kasutamine, siis on küll midagi paigast ära. Ma tunnistan ausalt, et olen töö juures Facebookis käinud umbes kolm-neli korda selle kuu aja jooksul. 

Pärast Melbourne´i haiglas töötamist olen mina nende hulgas, kes arvavad, et sellised kohad nagu FB, blogid ja muud ajaveetmise kohad võiksid töö juures keelatud-blokeeritud olla. Kui sul pole töö juures midagi teha, siis järelikult pole sinu ametikohta vaja ja sa oled puhas raharaisk ettevõttele. Meil olid haiglas kõik sotsiaalvõrgustikud blokeeritud, ka igasugune streaming media, ja minu meelest halvasti see küll ei mõjunud.

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga töö juures (eriti kui sul on veel töökaaslased listis) igasuguste asjade postitamine, kommenteerimine, meeldimiste panemine ja piltide lisamine tundub mulle suure tabuna. Mis mõttes ma kirjutan, et kuradi igav on tööl ja et mul on räme pohmell? Või kuidas ma ütlen töö juures, et olen tõbine ja ise lippan rõõmsalt koju Facebooki postitusi littima. Või kuidas ma kurdan jälle, et nii palju tööd on, kui ise olen koguaeg roheline ja postitusi produtseerin ka nii, mis mühiseb. Inimesed ei jõua kommenteeridagi.

Rääkisin sellest oma ühe töökaaslasega ja ta näitas mulle oma individuaalset interneti kasutamise raportit, kus selgus, et ta on töö juures 9 tundi Facebookis istunud.

Ütlesin talle, et ülemused võivad su palgaarvestusest selle päeva maha arvata, sest sa tegelesid oma eraasjadega. Ta protesteeris kirglikult väites, et see näitaja peab vale olema, sest ta pole ise küll "ära registreerinud", et nii palju FB-s oleks töö ajal viibinud. 

Aeg FB mõistes ongi väga suhteline, väga venivast kummist. Kui mitu korda sina keskmiselt Facebooki sisse logid? (ausalt ja ilustamata) Ja kas oled kunagi arvet pidanud mitu tundi päevas? (sest minutites seda aega enam ei mõõdeta). Kui mitu korda nädalas mõtled, et kui mõttetu ajakulutamine see on ja et sealne info ei anna sulle midagi juurde, pigem võtab mälumahtu ära?

Ma pole veel küps sellest keskkonnast lahkumiseks, aga tunnen, et olen väga lähedal. 
Klikk ja läbi see ongi.

Kommentaarid

  1. Ma paar aastat tagasi otsustasin, et panen MSNi kinni, sest tundus, et see võtab liialt aega. Võttis ka. Üks vahe eelmisel aastal ei käinud FBs, sest tundus, et see võtab liiga palju aega. Võttis ka. Nüüd püüan asju veidi limiteerida, aga üldiselt on tõepoolest nii, et ajaplaneerimise mõttes ei tasu seda asutust liiga tihti külastada.

    Olen mõnda aega tagasi otsustanud, et ära ma teda ka ei kustuta - mulle meeldib, et vahepeal satun seal suhtlema inimestega, kellega elu on mõnda aega tagasi lahku viinud ning siis tänaval kohtudes ei ole ka piinlik "Tere!" öelda ja paar törtsu juttu ajada. Ja klassikokkutulekule ei oleks me ka saanud nii palju rahvast, kui ei oleks olnud FBd ja klassikokkutulek oli üle ootuste äge.

    VastaKustuta
  2. Mina olen krooniline Facebooki kasutaja. Ühelt poolt seepärast, et sinna postitada tööasju (spordiliidu lehele) ja olla kursis kõikvõimaliku sporti puudutava infoga. Teisalt, ja loomulikult peamiselt, seepärast, et isiklike asjadega tegeleda, kursis olla. Kuna mulle ei meeldi kohvikutes või küla peal klatšimas käia, siis saan sellelaadse kraamiga end FB vahendusel piisavalt kursis hoida. Kellel lapsed, kellel mees, naine, lemmikloom jne. Info vahetus, erinevad üritused - on olnud neidki, millest muidu oleks ehk väga hilja kuulnud jne.

    Ma oleks tööandjana nõus, et pole vaja töö ajal kasutada ja võiks kinni keerata aga... Enda kohta võin öelda, et kui seda tehtaks, siis vähe tõenäoline on, et hakkan FB või ka nt blogisid kasutama õhtul, oma vabal ajal, kui võib sõpradega koos väljas olla või filme vaadata või niisamagi, lihtsalt puhata, olla. Õhtud on mul just internetivabad.

    Ma arvan, et kui FB ära kaoks, ei juhtuks otseselt midagi, aga nagu Triin kirjutas - hea on öelda inimestele "Tere", kui neid pole aastaid näinud, aga nad on FB-sõbrad ja seega kindlasti Tere-inimesed :)

    Üks asi on veel... Teinekord, kui tööl on palju pingeid, kui on üksjagu palju teha, siis on see 5min FB-s väga vajalik lõõgastumine. Suitsu ma ei tee, kohvi ei tarbi (osad käivad kohvitoas lobisemas) ja seega on FB minu jaoks just see "puhkekoht" :)

    VastaKustuta
  3. Minu jaoks on kõige kriitilisem moment selle kasutamise juures see, et sa upud sinna ära ja ajataju kaob ära, nagu mu töökaaslaselgi oli, suur üllatus, et tema olevat töö juures FB-s nii palju olnud.

    Pealegi on täiega väsitav see, et suurem osa listis olevatest inimestest ei suuda informatsiooni "avaldamiskõlbilikuks ja -kõlbmatuks" jaotada. Kõik läheb loosi. Ausõna ei huvita, mitu tiiru basseinis ujusid ja mis kell eile magama läksid. Sellise ebavajaliku info hulka kaovad ära palju olulisemad ja huvitavad seigad.

    Ma igatahes püüan ennast ka sellest kroonilisest avaldamishaigusest terveks ravida ja oma kirjutamisvajaduse isikliku päeviku vormis välja elada :)

    Ema ja tädi kurtsid üks päev, et ma pole enam pilte lisanud ja nemad olid oma sõbrannadele meie piltide läbi maailma näidanud ja ise vabal ajal üle vaadanud, aga ma keerasin kraanid kinni :D Ütles emotsionaalselt naljaga pooleks (meie peres on väga veider huumorisoon), et olen alles rõve moor, ise teen pilte ja teistele ei näita ja teistega ei jaga.

    Peavad külla tulema! :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust