Otse põhisisu juurde

Interneti kasutamisest tööl

Täna avalikustati meie osakonna interneti kasutamise raport. Ütleme nii, et kui kõikide töötajate peale ära jaotada, jagada üldsumma 20 päevaga, siis keskmiseks netis surfamise ajaks töötaja kohta kujuneb 18 minutit päevas, mis iseenesest pole teab, mis oluline osa tööpäevast. Et produktiivsus peaks ikkagi säilima? 

Aga..kui kogu osakonna 39% surfamise ajast moodustab sotsiaalvõrgustikes passimine, mitte tööga seotud Google otsingute ja erialaste online teatmike kasutamine, siis on küll midagi paigast ära. Ma tunnistan ausalt, et olen töö juures Facebookis käinud umbes kolm-neli korda selle kuu aja jooksul. 

Pärast Melbourne´i haiglas töötamist olen mina nende hulgas, kes arvavad, et sellised kohad nagu FB, blogid ja muud ajaveetmise kohad võiksid töö juures keelatud-blokeeritud olla. Kui sul pole töö juures midagi teha, siis järelikult pole sinu ametikohta vaja ja sa oled puhas raharaisk ettevõttele. Meil olid haiglas kõik sotsiaalvõrgustikud blokeeritud, ka igasugune streaming media, ja minu meelest halvasti see küll ei mõjunud.

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga töö juures (eriti kui sul on veel töökaaslased listis) igasuguste asjade postitamine, kommenteerimine, meeldimiste panemine ja piltide lisamine tundub mulle suure tabuna. Mis mõttes ma kirjutan, et kuradi igav on tööl ja et mul on räme pohmell? Või kuidas ma ütlen töö juures, et olen tõbine ja ise lippan rõõmsalt koju Facebooki postitusi littima. Või kuidas ma kurdan jälle, et nii palju tööd on, kui ise olen koguaeg roheline ja postitusi produtseerin ka nii, mis mühiseb. Inimesed ei jõua kommenteeridagi.

Rääkisin sellest oma ühe töökaaslasega ja ta näitas mulle oma individuaalset interneti kasutamise raportit, kus selgus, et ta on töö juures 9 tundi Facebookis istunud.

Ütlesin talle, et ülemused võivad su palgaarvestusest selle päeva maha arvata, sest sa tegelesid oma eraasjadega. Ta protesteeris kirglikult väites, et see näitaja peab vale olema, sest ta pole ise küll "ära registreerinud", et nii palju FB-s oleks töö ajal viibinud. 

Aeg FB mõistes ongi väga suhteline, väga venivast kummist. Kui mitu korda sina keskmiselt Facebooki sisse logid? (ausalt ja ilustamata) Ja kas oled kunagi arvet pidanud mitu tundi päevas? (sest minutites seda aega enam ei mõõdeta). Kui mitu korda nädalas mõtled, et kui mõttetu ajakulutamine see on ja et sealne info ei anna sulle midagi juurde, pigem võtab mälumahtu ära?

Ma pole veel küps sellest keskkonnast lahkumiseks, aga tunnen, et olen väga lähedal. 
Klikk ja läbi see ongi.

Kommentaarid

  1. Ma paar aastat tagasi otsustasin, et panen MSNi kinni, sest tundus, et see võtab liialt aega. Võttis ka. Üks vahe eelmisel aastal ei käinud FBs, sest tundus, et see võtab liiga palju aega. Võttis ka. Nüüd püüan asju veidi limiteerida, aga üldiselt on tõepoolest nii, et ajaplaneerimise mõttes ei tasu seda asutust liiga tihti külastada.

    Olen mõnda aega tagasi otsustanud, et ära ma teda ka ei kustuta - mulle meeldib, et vahepeal satun seal suhtlema inimestega, kellega elu on mõnda aega tagasi lahku viinud ning siis tänaval kohtudes ei ole ka piinlik "Tere!" öelda ja paar törtsu juttu ajada. Ja klassikokkutulekule ei oleks me ka saanud nii palju rahvast, kui ei oleks olnud FBd ja klassikokkutulek oli üle ootuste äge.

    VastaKustuta
  2. Mina olen krooniline Facebooki kasutaja. Ühelt poolt seepärast, et sinna postitada tööasju (spordiliidu lehele) ja olla kursis kõikvõimaliku sporti puudutava infoga. Teisalt, ja loomulikult peamiselt, seepärast, et isiklike asjadega tegeleda, kursis olla. Kuna mulle ei meeldi kohvikutes või küla peal klatšimas käia, siis saan sellelaadse kraamiga end FB vahendusel piisavalt kursis hoida. Kellel lapsed, kellel mees, naine, lemmikloom jne. Info vahetus, erinevad üritused - on olnud neidki, millest muidu oleks ehk väga hilja kuulnud jne.

    Ma oleks tööandjana nõus, et pole vaja töö ajal kasutada ja võiks kinni keerata aga... Enda kohta võin öelda, et kui seda tehtaks, siis vähe tõenäoline on, et hakkan FB või ka nt blogisid kasutama õhtul, oma vabal ajal, kui võib sõpradega koos väljas olla või filme vaadata või niisamagi, lihtsalt puhata, olla. Õhtud on mul just internetivabad.

    Ma arvan, et kui FB ära kaoks, ei juhtuks otseselt midagi, aga nagu Triin kirjutas - hea on öelda inimestele "Tere", kui neid pole aastaid näinud, aga nad on FB-sõbrad ja seega kindlasti Tere-inimesed :)

    Üks asi on veel... Teinekord, kui tööl on palju pingeid, kui on üksjagu palju teha, siis on see 5min FB-s väga vajalik lõõgastumine. Suitsu ma ei tee, kohvi ei tarbi (osad käivad kohvitoas lobisemas) ja seega on FB minu jaoks just see "puhkekoht" :)

    VastaKustuta
  3. Minu jaoks on kõige kriitilisem moment selle kasutamise juures see, et sa upud sinna ära ja ajataju kaob ära, nagu mu töökaaslaselgi oli, suur üllatus, et tema olevat töö juures FB-s nii palju olnud.

    Pealegi on täiega väsitav see, et suurem osa listis olevatest inimestest ei suuda informatsiooni "avaldamiskõlbilikuks ja -kõlbmatuks" jaotada. Kõik läheb loosi. Ausõna ei huvita, mitu tiiru basseinis ujusid ja mis kell eile magama läksid. Sellise ebavajaliku info hulka kaovad ära palju olulisemad ja huvitavad seigad.

    Ma igatahes püüan ennast ka sellest kroonilisest avaldamishaigusest terveks ravida ja oma kirjutamisvajaduse isikliku päeviku vormis välja elada :)

    Ema ja tädi kurtsid üks päev, et ma pole enam pilte lisanud ja nemad olid oma sõbrannadele meie piltide läbi maailma näidanud ja ise vabal ajal üle vaadanud, aga ma keerasin kraanid kinni :D Ütles emotsionaalselt naljaga pooleks (meie peres on väga veider huumorisoon), et olen alles rõve moor, ise teen pilte ja teistele ei näita ja teistega ei jaga.

    Peavad külla tulema! :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...