Otse põhisisu juurde

Palju õnne, töörahvas, reede puhul!

Palju õnne, töörahvas, reede puhul! 

Taustaks mängib best stripdance songs album ja hakkliha on kotlettide jaoks külmast välja võetud.  Teeme täna pannkooke ja tahaks oma aju täiesti välja lülitada. Olgem ausad, viimane aeg on see tegelikult sisse lülitada, pole terve nädal kasutanud ikkagi. 

Teemad, millest tahaks ja peaks kirjutama muudkui kuhjuvad, sest töölisklassi elu on kuradima juurvilja elu: ärkad nagu zombi pool tundi enne äratust, sest põis ei suuda enam kuidagi kust sees hoida, hoiad jalgu koos, põrkad pimedas köögis kapiga kokku! Külmkapiga muidugi mõista. Hoiad kinni, et WC-ni välja veaks, lased oma kaks tilka potist alla, kobid voodisse tagasi ja vaatad nagu pensioniealine lakke. 

Ants ka magab, üldse ei taha kell 5 hommikul rääkida millegi pärast? Nõuandeid, kuidas mees kell 5 hommikul rääkima panna? 

Avad võimalustemaailma INTERNETI, aga seal ei midagi muud, kui sorteerimata ja tsenseerimata solki. Bljää. Kas siis ei ole nii, et sa oled see, mida sa laigid? Mõnel jäi areng juba enne lasteaeda seisma. Jajah, saan aru, kõikidel peab väljendusvõimalus olema. 
Las ta siis olla. 

Paned oma jäised käed sooja kere ümber ja sealt tuleb ainult mõmin. Kurat, kes see siis karuga abielluks? 

Viis minutit enne äratust tuleb selline uni, et 5 Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit ei suudaks mind häirida, veel vähem ülesse ajada. Lõpuks ikkagi ärkad, sest lisaks rattasõidule, kirjutamiskirele on ka tugev kirg pangakonto suurenemise vastu. 

Kange kohv võtab põhja lahti, liiga lahja ei aja ülesse. Doseeringud on olulised. Samal ajal, kui ma kuuma vee all sulistan, mängib tema kohvikogustega. Praeb saiu. Ise pehme nagu kaisumõmmik. See must hommikumantel sobib talle. Peas keerleb kohendatud vanasõna:" Toida hunti palju tahad, karu ... on  ikka suurem." 

"Üks moosiga," hõikan mina vannitoast olles äsja endale ripsmetušiharjaga silma torganud ja kogu ilu mööda äramagatud põske laiali ajanud. 

8 tundi energiakompanii heaks ja koju tagasi. Õigemini 7,5 tundi. 
Terve päev organiseerin elektrikute tööpäevasid, suhtlen erialafriikidega, jagan keskmiselt päevas 300-400 tööd laiali. Perthis on päikeseenergiale ülemineku buum. Mõõturid vaja välja vahetada, süsteemid uuendada, mõõdikuid testida. Programmeerida impordiks ja ekspordiks ja kui on kolm kanalit, siis mõõtur välja vahetada. Ja kui ei ole kanaleid, siis on puhta perses. 

Mul on enda kabinet. Buum tähendab ka seda, et inimesi on viimasel ajal palju tööle võetud. Lihttööliste seas polnud ruumi ja nii ma saingi endale eksootilise puu, nahktooli ja aknaga kabineti. 
Bossi-tooli peale on töökaaslased kadedad, mõned naljaga, mõned päriselt.
"Ma olen siin terve elu veetnud ja keegi pole oma ruumi andnud."
"Ma pole süüdi. Neil ei olnud mujal ruumi minu jaoks. Tahad vahetame ära?"
Ega see bossi-nahktool ka mingi mugav ole. Liiga suur minu selja jaoks ja käepidemed ebamugavad. 

Inimeseloomus on juba kord selline, et teiste kingad tunduvad alati mugavamad. Ahjaa, kingad. Andsin oma üsna uued Nike´d Nepaali sherpadele annetuseks. Mis ma ikka ahnitsen- andmine on parem, kui saamine. Kasvatame iseloomu. 

Aitab nüüd! 
Bye-bye.   

Viidates Kristinale: "No elame, aga mis elu see on!?"  

Kommentaarid

  1. Sa võid vist ükskõik, millest kirjutada, aga sinu lugusid on alati nii mõnus lugeda. Sinust on kuhjaga stiili!:)

    VastaKustuta
  2. Ilus! Isegi siis kui see on kell 5 hommikul kirjutatud, on hästi kirjutatud :)

    VastaKustuta
  3. Ja teie olete kõige ebatüüpilisemad eestlased, sest eestlased tavaliselt ei ütle kunagi asju, mis südame soojaks teevad :)

    Ma igatahes tänan positiivse tagasiside eest, mõtlesin siin selle blogi kinni panna, aga kui ma suudan kord kuus kellelegi nautimisväärset teksti pakkuda, siis tasub ju veel seda edasi kirjutada.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust