Palju õnne, töörahvas, reede puhul!
Taustaks mängib best stripdance songs album ja hakkliha on kotlettide jaoks külmast välja võetud. Teeme täna pannkooke ja tahaks oma aju täiesti välja lülitada. Olgem ausad, viimane aeg on see tegelikult sisse lülitada, pole terve nädal kasutanud ikkagi.
Teemad, millest tahaks ja peaks kirjutama muudkui kuhjuvad, sest töölisklassi elu on kuradima juurvilja elu: ärkad nagu zombi pool tundi enne äratust, sest põis ei suuda enam kuidagi kust sees hoida, hoiad jalgu koos, põrkad pimedas köögis kapiga kokku! Külmkapiga muidugi mõista. Hoiad kinni, et WC-ni välja veaks, lased oma kaks tilka potist alla, kobid voodisse tagasi ja vaatad nagu pensioniealine lakke.
Ants ka magab, üldse ei taha kell 5 hommikul rääkida millegi pärast? Nõuandeid, kuidas mees kell 5 hommikul rääkima panna?
Avad võimalustemaailma INTERNETI, aga seal ei midagi muud, kui sorteerimata ja tsenseerimata solki. Bljää. Kas siis ei ole nii, et sa oled see, mida sa laigid? Mõnel jäi areng juba enne lasteaeda seisma. Jajah, saan aru, kõikidel peab väljendusvõimalus olema.
Las ta siis olla.
Paned oma jäised käed sooja kere ümber ja sealt tuleb ainult mõmin. Kurat, kes see siis karuga abielluks?
Viis minutit enne äratust tuleb selline uni, et 5 Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit ei suudaks mind häirida, veel vähem ülesse ajada. Lõpuks ikkagi ärkad, sest lisaks rattasõidule, kirjutamiskirele on ka tugev kirg pangakonto suurenemise vastu.
Kange kohv võtab põhja lahti, liiga lahja ei aja ülesse. Doseeringud on olulised. Samal ajal, kui ma kuuma vee all sulistan, mängib tema kohvikogustega. Praeb saiu. Ise pehme nagu kaisumõmmik. See must hommikumantel sobib talle. Peas keerleb kohendatud vanasõna:" Toida hunti palju tahad, karu ... on ikka suurem."
"Üks moosiga," hõikan mina vannitoast olles äsja endale ripsmetušiharjaga silma torganud ja kogu ilu mööda äramagatud põske laiali ajanud.
8 tundi energiakompanii heaks ja koju tagasi. Õigemini 7,5 tundi.
Terve päev organiseerin elektrikute tööpäevasid, suhtlen erialafriikidega, jagan keskmiselt päevas 300-400 tööd laiali. Perthis on päikeseenergiale ülemineku buum. Mõõturid vaja välja vahetada, süsteemid uuendada, mõõdikuid testida. Programmeerida impordiks ja ekspordiks ja kui on kolm kanalit, siis mõõtur välja vahetada. Ja kui ei ole kanaleid, siis on puhta perses.
Mul on enda kabinet. Buum tähendab ka seda, et inimesi on viimasel ajal palju tööle võetud. Lihttööliste seas polnud ruumi ja nii ma saingi endale eksootilise puu, nahktooli ja aknaga kabineti.
Bossi-tooli peale on töökaaslased kadedad, mõned naljaga, mõned päriselt.
"Ma olen siin terve elu veetnud ja keegi pole oma ruumi andnud."
"Ma pole süüdi. Neil ei olnud mujal ruumi minu jaoks. Tahad vahetame ära?"
Ega see bossi-nahktool ka mingi mugav ole. Liiga suur minu selja jaoks ja käepidemed ebamugavad.
Inimeseloomus on juba kord selline, et teiste kingad tunduvad alati mugavamad. Ahjaa, kingad. Andsin oma üsna uued Nike´d Nepaali sherpadele annetuseks. Mis ma ikka ahnitsen- andmine on parem, kui saamine. Kasvatame iseloomu.
Aitab nüüd!
Bye-bye.
Viidates Kristinale: "No elame, aga mis elu see on!?"
Taustaks mängib best stripdance songs album ja hakkliha on kotlettide jaoks külmast välja võetud. Teeme täna pannkooke ja tahaks oma aju täiesti välja lülitada. Olgem ausad, viimane aeg on see tegelikult sisse lülitada, pole terve nädal kasutanud ikkagi.
Teemad, millest tahaks ja peaks kirjutama muudkui kuhjuvad, sest töölisklassi elu on kuradima juurvilja elu: ärkad nagu zombi pool tundi enne äratust, sest põis ei suuda enam kuidagi kust sees hoida, hoiad jalgu koos, põrkad pimedas köögis kapiga kokku! Külmkapiga muidugi mõista. Hoiad kinni, et WC-ni välja veaks, lased oma kaks tilka potist alla, kobid voodisse tagasi ja vaatad nagu pensioniealine lakke.
Ants ka magab, üldse ei taha kell 5 hommikul rääkida millegi pärast? Nõuandeid, kuidas mees kell 5 hommikul rääkima panna?
Avad võimalustemaailma INTERNETI, aga seal ei midagi muud, kui sorteerimata ja tsenseerimata solki. Bljää. Kas siis ei ole nii, et sa oled see, mida sa laigid? Mõnel jäi areng juba enne lasteaeda seisma. Jajah, saan aru, kõikidel peab väljendusvõimalus olema.
Las ta siis olla.
Paned oma jäised käed sooja kere ümber ja sealt tuleb ainult mõmin. Kurat, kes see siis karuga abielluks?
Viis minutit enne äratust tuleb selline uni, et 5 Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit ei suudaks mind häirida, veel vähem ülesse ajada. Lõpuks ikkagi ärkad, sest lisaks rattasõidule, kirjutamiskirele on ka tugev kirg pangakonto suurenemise vastu.
Kange kohv võtab põhja lahti, liiga lahja ei aja ülesse. Doseeringud on olulised. Samal ajal, kui ma kuuma vee all sulistan, mängib tema kohvikogustega. Praeb saiu. Ise pehme nagu kaisumõmmik. See must hommikumantel sobib talle. Peas keerleb kohendatud vanasõna:" Toida hunti palju tahad, karu ... on ikka suurem."
"Üks moosiga," hõikan mina vannitoast olles äsja endale ripsmetušiharjaga silma torganud ja kogu ilu mööda äramagatud põske laiali ajanud.
8 tundi energiakompanii heaks ja koju tagasi. Õigemini 7,5 tundi.
Terve päev organiseerin elektrikute tööpäevasid, suhtlen erialafriikidega, jagan keskmiselt päevas 300-400 tööd laiali. Perthis on päikeseenergiale ülemineku buum. Mõõturid vaja välja vahetada, süsteemid uuendada, mõõdikuid testida. Programmeerida impordiks ja ekspordiks ja kui on kolm kanalit, siis mõõtur välja vahetada. Ja kui ei ole kanaleid, siis on puhta perses.
Mul on enda kabinet. Buum tähendab ka seda, et inimesi on viimasel ajal palju tööle võetud. Lihttööliste seas polnud ruumi ja nii ma saingi endale eksootilise puu, nahktooli ja aknaga kabineti.
Bossi-tooli peale on töökaaslased kadedad, mõned naljaga, mõned päriselt.
"Ma olen siin terve elu veetnud ja keegi pole oma ruumi andnud."
"Ma pole süüdi. Neil ei olnud mujal ruumi minu jaoks. Tahad vahetame ära?"
Ega see bossi-nahktool ka mingi mugav ole. Liiga suur minu selja jaoks ja käepidemed ebamugavad.
Inimeseloomus on juba kord selline, et teiste kingad tunduvad alati mugavamad. Ahjaa, kingad. Andsin oma üsna uued Nike´d Nepaali sherpadele annetuseks. Mis ma ikka ahnitsen- andmine on parem, kui saamine. Kasvatame iseloomu.
Aitab nüüd!
Bye-bye.
Viidates Kristinale: "No elame, aga mis elu see on!?"
Sa võid vist ükskõik, millest kirjutada, aga sinu lugusid on alati nii mõnus lugeda. Sinust on kuhjaga stiili!:)
VastaKustutaIlus! Isegi siis kui see on kell 5 hommikul kirjutatud, on hästi kirjutatud :)
VastaKustutaJa teie olete kõige ebatüüpilisemad eestlased, sest eestlased tavaliselt ei ütle kunagi asju, mis südame soojaks teevad :)
VastaKustutaMa igatahes tänan positiivse tagasiside eest, mõtlesin siin selle blogi kinni panna, aga kui ma suudan kord kuus kellelegi nautimisväärset teksti pakkuda, siis tasub ju veel seda edasi kirjutada.