Samasooliste armastusest

Seda aega peab ära kasutama, kui mees garaažis autol küünlaid vahetab ja söök tulel mõnusasti podiseb. 

Vaata. Ma vahetasin töökohta. Liikusin firmasiseselt, teise osakonda, peakontorisse. Eelmisel nädalal juba. Stress ikkagi, eksole. Kedagi ei tunne, ei tea, kas teistele meeldid või kuidas teised sinu "kolimise" peale reageerivad. Mõned inimesed võivad ju ennast ohustatuna tunda ja minu suhtes tõrksaks jääda. Mis saaks olla veel masendavam, kui töökoht, kus sa oma töökaaslastega läbi ei saa või sa neile või nad sulle ei meeldi?

Seal uues kohas on üks keskealine naine. Saksamaalane. Ta pidi mulle ühte programmi õpetama, mida ma teises kohas ei kasutanud. Istusin esimestel päevadel tema kõrval ja mul oli aega välja uurida: et ta on Austraalias juba 7 aastat elanud, et tal on kuldne sõrmus vasaku käe sõrmel. Et ta on pedantne ja talle ei meeldi hilinejad ning ta on... lesbi. 

Alguses ma arvasin, et ma kuulsin valesti, kui ta rääkis oma partnerist, kui she´st. Siis kuulsin kolmandat, neljandat, viiendat ja nüüd olen täiesti kindel, et ta kaaslane on naissoost.

Kaaslase nimi on Beth ja tal on eelmisest suhtest lapsed. 

Minu töökaaslane, ta nimi on sama, mis selle šokolaadigi ainult m-täht eest ära võtta. Ta on pärit kuskilt väikesest Saksamaa külakesest..

(Andke andeks, garaaži-Andres käis vahepeal toas ja ütles, et tal jubedalt janutab ja kas ma saaksin talle külmkapist ühe külma lahti teha ja kätte ulatada).

Kolleeg on väga tore. Hullult heasüdamlik ja äärmiselt sõbralik, abivalmis ja tundub väga hea inimene olevat. Ta on meil natuke team leaderi moodi. Ühel päeva kutsus ta mind 8.korruse kohvikusse pausile. Ärge saage valesti aru. Ei midagi seksuaalset. 

Ma rääkisin oma pulmade organiseerimisest, jutustasime suhetest, tööst, Austraaliast, sõpradest, ta rääkis oma kogemustest külalisena pulmades viibimisest.

Selline naiselik lõunapoolik ja ei midagi sügavamõttelist ning mingil hetkel vajusid ta elurõõmsad suurnurgad allapoole ning ta ütles, et tal pole seda pruudina olemise võimalust olnud, sest see on ebaseaduslik. 

Ma ei tea, kuidagi nii kurvaks tegi ja hoidsin ennast tagasi, et mitte nutma puhkeda.

Arvan, et kõik inimesed peaksid saama abielluda, kui nad väga seda soovivad. Kuidas on võimalik, et mingid asjad on lihtsalt tabud? Kuidas saab kahe inimese vaheline armastus ebaseaduslik olla? Miks on abielu puhul sugu oluline? Kuidas saab olla, et sa ei saa mitte kunagi abielluda, kui sa oled naine, kes armastab teist naist?

Ma olen ammu jõudnud arvamisele, et olen selle poolt, et samasoolised paarid võiksid lapsi adopteerida küll. Seepärast, et kui sa näiteks Kagu-Aasias ringi reisid ja näed, kui palju on hoole ja armastuseta tänavalapsi, hakkad maailma hoopis teistmoodi nägema. Miks siis need tänavalapsed ei võiks olla mõne homopaari hooldada ja kaitsta?

Ma olen veendunud, et maailm muutub iga õnne leidnud inimese võrra paremaks. Olen täheldanud elulise seaduspärasuse, et mida rohkem inimesi sinu ümbruses on õnnelikud, seda tugevamalt avaldab see otsest või kaudset mõju sinu isiklikule õnnele. Eluline näide: kui ülemusel on oma naisega voodielu korras, siis kõikidel alluvatel on selle võrra kergem töö juures hingata.

Kuna mõned ühiskonnad/kogukonnad väärtustavad üksikindiviidi heaolu rohkem kui teised (see avaldub üldises kultuuris, olgu see liiklus,- teenindus- või töökultuur), just sellepärast on mõnedes ühiskondades parem elada, kui teistes.

Aga sellest pikemalt kunagi hiljem.