See KLEIT.

Ahhhhh!

Tüüpilise naisena stressasin ma täiega. Kaks või kolm rahutut uneööd, higistamist, paanitsemist, ülemõtlemist ja igaks juhuks teisi variante uurides, kaaludes, otsides. 

Backup peab olema. 

Eile, napilt enne temaga kohtumist, läksin kleidipoodi. Ma tegelikult teadsin, et ta istub minu kehal täiuslikult. Aga ikkagi, äkki kuskilt kitsas? Või lai? (Viimastel nädalatel pole jõudnud trenni teha). 

Aga mis siis saab, kui mul lihtsalt sitt päev ja ma valan selle tema peal välja? Ta pole ju milleski süüdi, ainult minu jaoks loodud.

Pulmakleidipoe teenindajad ei saa olla kuivikud- nad peavad suutma pakkuda hüsteerilistele veel vallalistele naistele psühholoogilist tuge. Mõnikord peavad nad olema füüsilised. Peavad kuulama, uurima, küsima, veenma ja lohutama, rahustama ja kallistama. Kindlasti peavad!

Nii me siis pläkutasime selle armsa triibupluusilise teenindajaga. Poleks uskunud, et keegi täiesti võõras võib poole tunni jooksul nii lähedaseks saada. 

Istusime ummikus, Andres käis veel tankimas (nimelt vist, et mu piinasid pikendada) ja ma lugesin närviliselt telefonis uudiseid. Jalad käisid raadio taktis. Laup kergelt higistas.

Hüppasin autost välja. Peaaegu teise auto ette, telefon juppideks asfaldile.  

Haarasin ta kaissu ja tõin koju. 

Kõik on hästi. Nüüdseks. Tal on oma tuba ja et tal talvistel öödel jahe poleks paneme selles toas konditsioneeri tööle. 

Proovisin korra, proovisin teist. Istub ümber nagu oma nahk. 

Hommikuti ütlen "tere hommikust, kaunitar" ja õhtul teen headöödkalli. 

Öise pissipeatuse ajal põikan tema juurest läbi. Küsin, kas kõik hästi ja kas mugav olla.

Kui tööle lähen, soovin talle head ööd ja vahepeal niisama, muude tegevuste kõrval hiilin sinna tuppa ja piilun ukse vahelt.

Ta on kena.