Hullult tahaks pseudopsühholoogilist naistepläma ajada ja ennast kuskil välja elada, aga iga kord kui teine pool päeva lõpetuseks minu käest küsib "mis me täna õhtul süüa teeme", lööb see nagu kirvega pähe.
Eee. Jälle süüa? Eile said ju süüa!
Nojah, inimeseloom vajab elus püsimiseks toitaineid.
Süüa. Süüa. Süüa. Juua. Magada. Ärgata, et jälle süüa.
Oot, mida meil on?
Mida me siis teeme?
Ja kõik su hajaliolnud mõtted koonduvad, need tuuakse tagasi õigesse dimensiooni, olemasolevasse reaalsusesse. Aitab ülemõtlemisest.
Toob maapinnale ja paneb asjad teise perspektiivi. Suhted? Emotsioonid? Mis need veel sellised on? Kõik mis on olemas, on materiaalne ja käegakatsutav.
Mõõdetakse rahas, kilodes, meetrites... mida mõõta ei saa, seda ei ole olemas.
Ja selliste asjade pärast pole vaja muretseda.
Tead, vahel tunned, et oleks see vaid nii, et elus on vaid mõõdetavad asjad. Mulle vahel tundub, et mu elu koosnebki nendest asjadest, mida mõõta ei saa ja see on faking UDU. Ühest küljest oled pidevalt orgasmieelses seisundis ja emotsioonide, loovuste laineharjal. Ja siis käib pauk ja sa hüpaksid hea meelega täna õhtul ilusa muusika saatel aknast alla. Ja see ei ole mitte sina, kes seda kõike kontrollib. Sina oled lihtsalt väike siplev olend maailma laintes. Võid oma plaane ja asju teha, suuremaid ja väiksemaid, aga see kõik ei ole mitte oluline..
VastaKustutaMarilyn
Ma ei oskaks seda paremini kirjeldada, Marilyn! :D Mul on samad- langused ja tõusud, vahepeal ikka liiga ekstreemsed ja mis kõige hullem? Tihtipeale välistest teguritest täiesti sõltumatud ja liiga spontaansed ning kontrollimatud.
VastaKustuta