Otse põhisisu juurde

Elust enesest

Magame koguaeg toimetades 18:30 uudised maha ja kell 21:30 magame juba sõna otseses mõttes. Kuidagi peab ennast ikka uudistega kursis hoidma. 

Hommikul kuulame koguaeg Rocki raadiot, kus tuleb igasuguseid kõmulisi uudiseid. Näiteks täna sain teada, et firmas, milles ma töötan, maksab oma tippudele 50000-dollarilisi Prantsusmaa "töö"reise kinni. Rahvas jälle natuke märatseb ja sinnapaika asi jääb. Kuni järgmise korrani. Ah, missuguse riigi riigifirmas, siis olemasolevaid avatuid võimalusi ei kasutataks? Lüpstakse Eestis ja lüpstakse Austraalias. Siin lihtsalt veidi suurejoonelisemalt.

Eile poole tee peal kesklinna (meil on siit kesklinna umbes 12 km jalgrattateed) läks mul jalgrattakumm katki ja lonkisime nukralt koju. Vahepeal muidugi päris mitu inimest pakkusid abi ja kevaduimas oleksin oma telefoni tänavale vedelema jätnud, kui tähelepanelik härra Saar poleks teda osanud ülesse korjata. 

See, et Eesti kultuurist ja eluolust hakkame võõranduma, andis kinnitust eelmisel nädalal tehtud hapukapsaroog. No, liiga kange värk on ikka! Tervelt kaks päeva käisid meie soolikates sellised tuumasõjad. Kuniks lõpuks asi maha rahunes ja oma eludega edasi sai minna. 

Andres niisutab parasjagu aeda ja kuigi kastmishooaeg hakkab alles kunagi paar kuud hiljem, siis puurkaevu veetaseme hoidmiseks peab kord nädalas 15 minutit vett kasutama.

Inimesed, kes teevad süüa ja kellele meeldivad erinevad maitsed, neile soovitame Satay kastet+ riisi ja garanteerime, et silmad lähevad erinevatest maitsetest punni. 
Väga hea on. 

Meil on lambalihaõhtu. Mõtlesime esialgu Gruusia hartšod teha, aga siis otsustasime tahkema toidu- Usbeki plovi kasuks. 
Lambaliha + riis+ riivitud porgandid+ mitukümmend küüslauguküünt+ pipart+ soola. Vett! Liha eeltöödelda ja siis kõik koos kihtidena (liha, riisi ja porgandikiht, vahele torgata küüslaugud) madalal tulel hautada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...