Otse põhisisu juurde

Telefonikõne Eestist ja "Tender Napalm"

Kui külmkapp ei külmuta enam, st on rikkis ja ei täida oma põhifunktsiooni , siis saab majapidamises külmkappi kasutada ka lihtsalt heli tekitajana ja elektri kulutajana:

Reedesel päeval tuli mulle telefonikõne...Eestimaalt!!!!!!! Saate aru või? Eestimaalt. Ma kahtlesin, aga nüüd olen kindel, et Eestist on võimalik Austraaliasse helistada. 

+372 suunakoodiga kõne. See pidi küll suur asi olema, sest kahe aasta jooksul pole isegi tähtpäevadel helistatud, aga nüüd siis helistati täiesti suvalisel reedel. Mulle helistati!
Ma erutusin selle peale niimoodi, et ei osanud isegi kuidagi vastu võtta. Pärast erutuse maha surumist suutsin kõne vastu võtta.

Käisime eile teatris, kuhu lahked kohalikud eestlased sõidutasid meid oma uhke uue autoga. Andres kiirustas juba autos oma telefoni hääletuks panema, et teisi oma telefonihelinaga etenduse ajal mitte häirida. Ühel hetkel avastas mees, et hääletuks panna pole nagu nii mõtet, sest kõik, kes talle helistada võiksid/saaksid/tahaksid on temaga samas autos ja teavad, et ta läheb teatrisse. 

Njaah, tundub, et suhted Eestimaaga hakkavad hääbuma, kustuma, ära kukkuma, tuhmuma, ununema ja purunema, aga nagu ma varem maininud olen, siis ei suuda keegi ühepoolselt mingisugust sõprust-suhtlust säilitada. Asjad peavad vastastikused olema. 
Aga nagu öeldakse, kui üks uks sulgub, siis teine avaneb.

Etendus ise oli huvitav igihaljal ja -kestval sugudevahelise võitluse teemal. Mulle pakkus mehe ja naise vaheline dialoog tõelist naudingut. Lihtsalt meeldib, kui inimesed oskavad asju kirjeldada, ilustada, seletada, sõnadega mängida- kõike seda teistele nauditavaks teha.

Ja oli päris paljastav. Paljastav sõna otseses mõttes. Teatris käies ikka iga kord paljast tilli ja tisse ei näe, "Tender Napalm"  on täiskasvanute etendus. Isegi mulle tundus, et näitlejad läksid veidi liiale ja hetkeks oli väga piinlik ja oleksin hea meelega viimaseid paljaid dušistseene nägemata jätnud. Minu meelest väga palju see etendusele juurde ei andnud, et näitlejad lõpuks paljaks võtsid ja hakkasid seksiakti imiteerima. 

Tänapäeval on ju kõik "hinnatud" raamatud, filmid, etendused ja joonistused seotud otseselt või kaudselt seksiga. Vaadake näiteks Ekspressi raamatute edetabeleid. Eks see ole ikka põnev, teiste magamistuppa piiluda, kui enda omas midagi ei toimu.

http://www.theaustralian.com.au/news/arts/up-to-the-minute-lovers-tryst-and-shout-in-violent-mating-game/story-e6frg8n6-1226121455818

Kommentaarid

  1. Me ka sõitsime koju ja arutasime, et kas see paljastus läks nagu asja ette või mis oleks puudu jäänud, kui riided olnuks seljas...
    Ma kusjuures siiamaani ei oska öelda, kas mulle meeldis see etendus või mitte:S

    VastaKustuta
  2. Eestist on saanud Austraaliasse juba hästi palju aastaid helistada. Nõukaaja suhtes ma ei tea, aga meie taasiseseisvuse ajal on see olnud võimalik, olen seda ise mitu korda teinud.

    Loen - küll võhivõõrana - seda blogi suure huviga, aga võib-olla vabandab mind see, et olen Austraalias käinud (küll juba paarkümmend aastat tagasi) ja mul on seal senini tuttavaid.

    Parimate soovidega :)

    VastaKustuta
  3. Eriti julm oli aga see uste koht, et muudkui sulguvad... Ega te ometi telefonikõnede järgi otsusta, kes hoolib, kes mitte. Inimesed ikka hoolivad, mõtlevad, loevad jms, ka siis kui ei helista... Vähemalt mina küll :)

    Aga seda teatritükki nägin kooliajal video vahendusel kui õppematerjali suurte küsimärkidega. Arvan siiani, et selline teater ei ole vajalik... aga tegelikult on palju teisiti arvajaid!

    VastaKustuta
  4. Ma olen juba nii mõnegi käest nuheleda saanud, et üldistan ja elan ennast liiga avalikult välja. Mu eesmärk polnud üldse kellelegi oma halbu emotsioone edasi kanda, pigem välja elada ja asjadest üle saada, aga mitte mingil juhul kellegi enesetunnet kehvemaks muuta. Pealegi ma arvasin, et blogi loevad võõrad inimesed, kellele minu emotsioonid nagu nii korda ei lähe.

    Ma edaspidi püüan oma tujusid taltsutada, isegi siis, kui keegi kauge sõber kirjutab kord aastas sulle, et ntks öelda, et oled nõme, et oled pulmalehele liiga palju teksti pannud ja tema peab nüüd sealt kasulikku infi sorteerima või küsib, kas mul muud teha pole, kui blogi kirjutada. Ja kui midagi head keegi kunagi ei kirjuta või ütle, siis tekib...mingi vaegus?

    Eks see minu sarkasm ajab tagajalgadele, kahju, et ka neid, kes tegelikult pole asjaga üldse seotud. Eks meile on Austraaliasse ikka mõned korrad helistatud.

    Üks tilk tõrva rikub kogu meepoti ära.

    Kusjuures, ei tee üldse mingeid põhjapanevaid järeldusi telefonikõnede arvu pealt ja ikka laen endale kõneaega juurde, et saada selle abil kasvõi imepisikest osa kallite inimeste eludest, helistan isegi ka siis, kui tean, et see inimene mulle ise kunagi ei helista. Koguaeg ei pea win-win situatsioon olema. Andres on õnneks samasugune!

    Paljud kusjuures on tihti päris rõõmsad, kui helistan. Mõtled, et küll on tore, et suutsid kellegi päeva meeldivamaks teha. Isaga näiteks rääkides kulub pool kõneaega selle peale ära, et ta ikka küsib, kas kallis pole helistada, ma siis ütlen, et kannatab küll. Räägi, räägi. Ja nii pea, kui ta midagi rääkima hakkab, tärkab tal sama küsimus jälle pähe. Et kas kallis pole helistada :D

    Vahepeal harva, eriti keerulistel perioodidel, kui kipud endasse sulguma ja sisse poole elama, ootad mingit toetust. Eks me oleme ise need valikud teinud ja kõikidest eemale kolinud, aga tänapäevaste vahenditega peaks suutma ühendust küll hoida.

    Mu mees on küll MAAILMA soojem ja tundelisem ja tähelepanelikum, aga vahepeal on sõbralikku või emalikku tähelepanu ka vaja. Ma olen hullult sotsiaalne loom ja pika aja peale tekivad sõbrad siin ka, kelle veste täis nutta, praegu on asjad veidi komplitseeritud. Kõik saab korda!

    VastaKustuta
  5. Aga Viki, kui asjad vahel väga nukrad või eemalejäetuna tunduvad, siis vaata teisi kommentaare, mis varem kirjutatud... Ma tean päris mitut sellist, kus antakse mõista, kui vajalik ja hea on teie blogi lugeda :)

    Samas loomulikult ma mõistan Sind, vahel lihtsalt on vaja... ja mingil juhul ära end tagasi hoia, nii ongi põnev. Küll siis üks või teine jälle teeb mossis näo korraks, kui midagi üleliia saab, aga hakkama saame igal juhul ja korda lähevad need ka! Päikest Sulle!

    VastaKustuta
  6. Vaata blogi statistikat, sest ega sõbrad loevad, mõtlevad, hoolivad koguaeg, nad lihtsalt ei ütle ega näita seda kunagi!:D

    VastaKustuta
  7. Ma elan siin kahe emotsionaalse olevusega koos ja on ka pingeline periood hetkel. Tundub, et ka sealpool maailma on asjad kuidagi ärevad. Tähtede seis?

    Aga tead, ka Tallinn-Tartu vahemaa on päris pikk, isegi need suhted jahenevad kui ei soojenda. Igal juhul, mis ma tahtsin öelda, et mõtlen Sinule ikka tihti ja see blogi on väga vajalik päikesekiir teistpoolt ilma. Ja muide pulmablogi kohta võin kohe kindlasti öelda, et polnud seal seda infot miskit liiga palju. Kui lingi saatsid, siis sai vist peaaegu kõik läbi loetud. Aga ma olen seda juba kiitnud;) Kuula kõrvale sobivat!:)

    See you soon!:)
    p.s. reisihambahari on ostetud

    VastaKustuta
  8. Minul on praegu kõrvaltääbis lahti timeanddate.com, kus tiksuvad minutid Austraaliahommikule lähemale. Ma tahan sulle kohe hommikul helistada, siis kui sul on lõuna! Liiga kaua olen tõesti "ära olnud" ja mul on siis kiire olnud kui sina oled tahtnud minuga suhelda (see kuradi ajavahe), aga loodan, et andestad ja saad aru ja katsun end ikka parandada. Ma ei ole sind kindlasti ära unustanud, Vika! Ja reisi planeerisime täna suure põnevusega, uskumatu, et see on juba natuke rohkem kui kuu pärast. Tõesti ootan. Siis näeme näost-näkku üle saja aasta ja loodetavasti saame palju "üles püüdmist" teha. Või veel parem, jätkata sealt kust pooleli jäime. Lihtsalt koos aega veeta.
    Samas ma kindlasti ei süüdista sind, et nii tunned. Kui minaa aasta Eestist ära elasin, tundus ka vahel, et mind on unustatud, olengi ära irdunud ja kedagi ei huvita. Peamiselt suhtlesin Märdi ja emaga. Nüüd, teisel pool lauda olles saan aru, et mõttes on kaugel olijad alati ja aeg-ajalt kiigatakse ka blogisse ja kindlasti elatakse kaasa! Lihtsalt eestlaslikult või ma ei teagi miks me näitame seda liiga vähe välja.
    Aga tea, et sa oled mu mõtteis.
    Saatsin sulle kirja ka ja homme hommikul helistan!
    Kadri

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust