Otse põhisisu juurde

Miks me Eestis ei ela?

Need mõtted on mul vist juba paar kuud peas ringi käinud ja küpsenud. 
Mõtlesin isegi mingi hetk, et pole mõtet rahvusteemalistele küsimustele keskenduda ja sellel teemal sõna võtta, sest nii palju erinevaid arvamusi on, kuidas keegi peaks elama ja kellena ennast teostama. Tekitab ainult konflikte ja pahameelt. See on umbes sedasorti teema, kuidas keegi peaks OMA lapsi kasvatama või mis usku keegi olema peaks, et õndsaks saada.
Teised teavad alati ju paremini. 

Ometigi, mõne aja tagant jõuame jälle samasse kohta. 
"Kuna te Eestisse tagasi tulete? Mis teil Eesti vastu on?"
"Mitte midagi ei ole, ausõna. Lihtsalt elage ja laske teistel elada," oleks mu tüüpvastus, kui ma ei tahaks asjasse süveneda. 
"Mulle meeldib Austraalias."
Ja siis hakkab pihta.
"See ei ole ikka õige! See on kergemeelne! Eestlaste koht on Eestimaal! Eesti riik on teid niimoodi välja koolitanud, teist intelligentsed ja haritud inimesed teinud, keda Austraalia nüüd oma huvides ära kasutab. Mis te nüüd õige arvate, et teil on ainult õigused ja kohustusi riigi ees pole? Eesti riik on teid toitnud, peavarju pakkunud, teid ülesse kasvatanud ning te nüüd ajate Austraalias suurt raha taga. Elus on ka muid väärtusi peale raha." 

Nagu keegi oleks midagi raha kohta maininud? Nagu keegi oleks küsinud või huvitunud, aru saanud, mis meid siin kinni hoiab?

Mulle on vastumeelne, kui inimesed hakkavad pedagooge mängima ja moraale lugema, kuidas on õilis ja õiglane elada, olles ise segaduses ja asjadest päris aru saamata, empaatiavõimet tundmata ja ainult oma mätta otsast asju nähes. Nii me ei jõua kuskile. 
Nii mõnedki arutlused on jooksnud liiva, jõudnud tupikusse, juba eos surmale määratud.

Sina pead seal elama ja sellena töötama, siis oled ennast Eesti riigi heaks teostanud. 

Miks küll inimesed kord juba aru ei saa, et meie seos Eesti riigiga on olnud ja jääb üsna hapraks? Ma ei leia, et peaksin südamevalus musta mulda suudlema ja ennastsalgavalt taeva poole kätega vehkides-karjudes samal ajal läbi nutu laulma, mis maa see küll on? Mul ei ole seda vajadust. Ei ole olnud ja ei tule ka. Mul on selle kohaga teistsugune side. Suhe. 

Kadunud hing, ütlete teie, eks? 

"Vabandust, te võite seal mujal maailmas elada, aga mul on esivanemate ees kohustus."
Mind pani see ütlus lausa põlema, sest olen seda varemgi "tugeva argumendina" kuulnud, teiste inimeste suust. Kuna diskussioon oli tuline, ei jõudnud ma lisaküsimusi esitada, milline olemasolevatest kohustustest täpsemalt see esivanemate kohustuse lunastus on?

Ideaalis näeksid meie esivanemad, et künname ja harime põldu, austame korilust ja kummardame loodust, kasvatame hulganisti "neljandaid sambaid" nii endi, kui ka nende heaks, kellele pole antud, ei virise ilma üle, räägime ja viime eesti keelt edasi. 

Kui tõesti oleksime moraalselt ja geneetiliselt oma esivanemate kohustustega seotud, nagu näiteks loode nabanööri kaudu emaga või sümbioosis elavad kuuseriisikas ja kuusk, näeksid asjad ehk veidi teistsugused välja?

Ehk ei töötaks võõrkapitalil põhinevate firmade heaks ja toidaks suuri kontserne oma vere ja higiga, kui oleksime nii aatelised? Ei petaks skeemitamiste ja kõiksugusel muul võimalikul moel seda püha ja väljavalitud riiki. Või prooviks iga eestikeelse sõna vahele mõne inglisekeelse poetada, olla krooniliselt rahulolematud piirkonnale sajandeid iseloomulikuna olnud kliima suhtes?

Mis vahet seal on, kas ma töötan Taani firma heaks Eestis või Austraalias? Ja miks peaksin iga hinna eest selle riigi maksusendi eest võitlema? Kui ma isegi ei tea, kuhu minu antud sendid lähevad? Kuidas ma saan usaldada riiki, mis võib poole pealt oma tingimusi muuta, tühistada, ära unustada? Riik, kus ei ole puudega inimesi, sest neid lihtsalt pole kuskil näha? Riik, kus regionaalpoliitika tegutseb ennasthävitavalt? Riik, kus kodukanti jäänud samas linnas hariduse saanud alamakstud ja -väärtustatud inimesi nimetatakse heidikuteks, hammasrataste vahele jäänuteks ja toimetulekuraskustega inimesteks? Kus teistsugune, ebatavaline ja ebapopulaarne tekitab vaenu? Kus igaüks on iseenda eest? Kus Aasta Teo preemia saab inimene, kes lihtsalt julgeb otse asju välja öelda?
Ja innovatiivsuse eest saab auhinna see, kes siiralt kiidab kaaslast?

Mul on tegelikult hea meel, et kõik peded, litsid ja hariduseta-haridusega töötud Eestist nagu uppuvalt laevalt põgenevad. Castro saatis omal ajal kogu Kuuba alamkihi USA poole laevadega teele. Eesti ei pea seda õnneks ise tegema, karm turumajanduslik konkurents on kõik nõrgad ja lollid loomulikul teel riigist välja surunud.

Las me siis olla!

Ja milleks on vaja kisada? Tekitada paanikat ja karjuda appi, me jookseme rahvast tühjaks?  
Kogu see kontingent, kes on Eestist emigreerunud, kergemeelsed, rumalad ja hariduseta, kes läinud õnne ja kerget raha suurde maailma otsima, ei koorma Eesti sotsiaalsüsteemi ja tuleb endaga ise toime. On ju nii, et igaüks on ise oma õnne sepp?

Ma ei agiteeri siiatulnuid (meie juures aeg ajalt majutust leidnud Eesti noori, nagu üks noormees ennast ja endataolisi seiklejaid moosekandiks nimetas) Eestist välja rändama, mujale jääma ja kodumaad ära unustama.

Ikka on tore, et on inimesi, kes elavad väikestes külades, teevad pühendunult samasugust tööd kaks korda väiksema palga eest nagu pealinnas elavad kodanikud, harivad põldu ja kirjutavad eestikeelseid raamatuid, mis siis, et peost suhu elades ja kohati eksistentsi nimel võideldes. Kes võib-olla polegi teab, mis ambitsioonikad ja saamahimulised ja ei oska ennast keeruliste sõnadega "müüa"  ja reklaamida, aga samas väga kohusetundlikud ja pühendunud. Ja üldsegi mitte rumalad. Selliseid inimesi kuulaks küll. Selliste inimeste olemasolu on väga märkimis-ja tähelepanu- ning austusväärne.

Ma arvan, et paljud kahjuks ei taju seda, et suured ärategemised kellegi või millegi heaks, suure eesmärgi nimel, algavad tegelikult imepisikestest, peaaegu nähtamatutest tegudest.
Helista oma emale, käi tal külas. Valmista talle rõõmu.
Pea isa tähtpäevadel meeles. Anna talle teada, et ta on oluline. 
Täna inimesi, isegi väikeste ja pealtnäha ebaoluliste asjade eest. Ära arva, et ta arvavat ja aimavat, et sa hoolivat.
Lase jalakäija üle tee. Anna teed teisele autojuhile, kui vaja. 
Ütle esimesena poemüüjale tere, täna ebameeldivat klienditeenindajat.
Ja ära ärple, tõmble ja virise, suurte loosungite ja sõnavõttude taustal. 
Alusta maast madalast. Enda ümbert.
Ja kui oled kogu endastoleneva teinud, enda mikro-Eesti paremaks teinud, tule teisele ütlema, kuidas, kus ja kelle nimel peaks ta elama.

Ma hoian enda sees imepisikest lootust-sädet, et ajaga mu vaated muutuvad, ma jahtun, settin ja rahunen maha, mõtlen asjad ümber ja otsustan oma olemasolev energia "suurde potti" visata. Praegu on käsil ehk liiga enesekeskne periood, kus ma ei taha ja ei jõua kõikide maailma probleemide pärast pead valutada ja kõigele kaasa elada. Võib-olla on asi on lihtsalt selles, et kogu ülikoolis süstitud maailmaparanduslik paradigma on elu poolt välja pekstud ja asendunud realistlikuma ja pragmaatilisema ellusuhtumisega?

Kommentaarid

  1. Nii mõnus, et sa jälle kirjutad! Pikalt ja mõnusalt ja "südame pealt ära"!

    Aga küllap see jääbki selliseks teemaks, mille üle jõuame nii meie kui ka teie erinevate inimestega veel ja veel vaielda.

    Kusjuures ma usun, et mina ise olen siin kaugel rohkem eestlane, kui olin seda Eestis elades. Võib-olla ei tasuks ainult aadressi järgi inimeste üle kohut mõista!?

    VastaKustuta
  2. viki, kuule, küsimus: mis selle postituse ajendiks oli? nii suure emotsiooni ja hurraaga oled kirjutanud, et on kange uudishimu näha, kustkohast see pauk nüüd tuli.

    ps. lugesin täna listist, et ajakirjanduse instituut kolib toomele ära. sünnitusmajja. huvitav värk =)

    VastaKustuta
  3. Mulle meeldis väga. Ootan teisigi mõtteid. Sest on tunda, et Eestist eemal elades vaadatakse siinset elu nagu kõrvalt ja nähakse palju enam.

    VastaKustuta
  4. Valus, aga pean paljude punktidega nõustuma. Endalgi vahel sarnased mõtted peas olnud, aga kirja pole saanud kõiki ja pole julgenud ka internetti riputada. Sõpradega oleme arutanud sarnaseid teemasid läbi ja lõhki. Kurat, iga inimene võib ju enda heaks teha, mida suudab? VÕi siis minu uus lemmik: kui sulle ei meeldi, kus sa oled, siis liiguta end. Sa pole puu.

    VastaKustuta
  5. Väga hea blogi. Olen isegi seda teemat miljon korda arutanud ja ikkagi jään mina selleks jobuks, kes eesti hülgas.... kuidas ma küll võin nii teha...

    VastaKustuta
  6. olen sama moodi huviline, nagu Mann - et mis oli selle kirjatüki ajendiks?

    ja kuigi ma suurema enamusega su jutust nõus olen, eriti mõeldes, et seda kirjutad sina, siis on ka päris palju seda, millega ma nõus ei ole. õnneks ütlesid kohe alguses, et pole kunagi laulupeo-kalevipoja-tammsaare inimeseks ennast pidanud, see seletab mõndagi.

    huvitav, et sul on tekkinud väheke nostalgiline-maaliline ettekujutus külainimestest... tegelikkuses on pilt ikka hoopis koledam. kuigi eks metsa sees on ka mõni haritlane, raamatumees, kunstnik või talunik, kes vilja või loomi kasvatab (mis sellest, et seda vireledes ja olude sunnil rahale või Eurotoetustele mõeldes).

    tegelikult on hästi toredaid inimesi, isegi pealinnas :D vahel, kui saad ootamatu abivalmiduse osaliseks tänaval, poes või kinos, on nii hea. teinekord tunned ennast õnnelikuna diskoteegis tantsuplatsil, mis sellest, et mängib kohutav Eurotümps või kui vaatad kohalikku rahvateatrit, millist sina pole ilmselt juba aastaid näinud ja tunned, et kuradi õiget asja ajavad...

    teinekord avastad ootamatult, kui palju on neid inimesi, kes hoolimata oma kiiretest asjadest tulevad "aitähhi" eest appi. ja õhtuti teleka ees on arvatavasti tunne sama, mis Austraaliaski... on hea... olla just siin.

    ma olen nõus, et kui osata, on igal pool väga hea. ja miks mitte ei võiks sind ja Andrest liigitada kui "maailma-inimene", sündinud Eestis, elukoht igal pool?! mina küll ei arva, et kõik Eestis peaksid elama, aga ma ei arva ka seda, et siia inimesed ainult vastu tahtmist ja nõmeda riigi(valitsemise) kiuste jäävad. mis sellest, et palk väike, mis sellest, et on palju tagarääkimisi, halba ilma ja kadedust. kõige selle negatiivse kõrval on terve ports ilusaid asju ja nagu ka ise ütlesid - need pisikesed ilusad asjad teevadki siin elamise elamise vääriliseks. neid riike, kus elada on palju hullem, on palju ja ikkagi elatakse.

    vabanda, et nii pikalt kirjutasin. sinu lugu oli hästi kirjutatud ja ma väga mõistan, mida sa öelda tahtsid.

    ja lõppude lõpuks - tuletegi tagasi siia, kui tunnete, et on tahtmist, vajadust, eksju! ehk siis, kui oled "jahtunud, settinud ja maha rahunenud" :) ja kui ei tule, siis kirjutad blogi ja su lugejatel on hea meel, et keegi kirjutab eesti keeles väga kaugetest asjadest, mis toob need asjad oluliselt lähemale, kui lugeda mõnda võõrkeelest tõlgitud reisiraamatut!

    koostasin täna aknast välja vaadates tsitaadi:
    see pole õige eestlane, kes i l m a kiruda ei oska :D

    VastaKustuta
  7. Ma laigiks kõiki kommentaare, sest nii palju neutraalseid, sallivaid ja arusaavaid inimesi on ikkagi maailmas olemas ja nad räägivad minuga sama keelt. WOW :)

    Kujutate ette, et ma alustaksin oma juttu näiteks Pihlakataga alati niimoodi:" Käthe, sa oled haritud ja ettevõtlik inimene, kaua sa hallitad ja raiskad end seal Saaremaal, kas seal ainult farmerid ei elagi vä? Nagu nii ei suuda end täisväärtuslikult teostada, meil on sind Tartusse või Tallinnasse vaja. Koli ära, tule meile."

    Ja iga jumala kord, ma ei saaks sellest mööda minna ja muudkui ajaks oma jura, et Käthe peaks mujal elama. Hakkaks häirima? Meil on mõnede tuttavatega nii. Neid ei huvita, mis me teeme, kuidas meil läheb, miks meile siin meeldib. Võtavad ühendust ja hakkab pihta. Neil on nagu mingi kinnisidee meie eneseteostusest ja mingi visioon Eesti Vabariigi ees kohuse täitmisest ja kui me seda ei tee, siis me raiskame oma elu. Kui me kunagi oma sõpruskonnas ütlesime, et läheme Austraaliasse, siis öeldi meile selle peale: "Allakäigutrepi esimene aste."

    Eks me provotseerisime sarnaseid jutuajamisi ka oma pulmakülalistega, öeldes, et ei-ei, meie küll Eestisse tagasi ei tule..Kes seda teab, mis nelja aasta pärast saab? Meil ju Skilled Visa 2015.aastani. Kuigi selle aja peale oleme Austraalias 6 aastat elanud...

    Ja need appikarjed meedias, kus kord üks, kord teine ütleb, et ah, minge pealegi, oletegi nõrgad, kaduge minema, selliseid majanduspõgenikke pole kellelegi vaja. Miks peavad asjad alati must-valged olema? On ka teisi toone!

    Kui Eestil poleks Soomet, mis oleks saanud nendest 50 000, kes üle lahe praegu töötab-elab?

    Selle asemel, et aru saada, miks, kuidas ja kauaks ära minnakse, tehakse inimesi maha. Näed, ajad suurt raha ja lihtsat elu taga (sellest tuleb eraldi peatükk).

    Aga võiks olla nagu on näiteks Filipiinidel, välismaal töötavad filipiinod (arvatatakse kuni 20% rahvastikust) on austatud inimesed kodumaal, sest nad toovad riiki päris palju raha sisse. Üks välismaal töötav filipiinlane peab üleval tervet pesakonda. Suguvõsa.
    Ja kõikidele sobib see lahendus: riik ei suuda kõikidele tööd pakkuda ja elamisväärset palka maksta, siis teevad seda Austraalia, Saudi-Araabia ja USA.

    Mind isilikult häirivad ka selles stiilis kirjutised ja neid ilmub pidevalt http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/virisejatele-miks-on-eesti-uks-parimaid-riike-maailmas.d?id=62747978

    Kuulge, ei saa ennast koguaeg Somaaliaga võrrelde, kuigi ma saan aru, et sellise suure väljarände juures peab meedia argumente leidma! Kui ma väga tahaks, siis lükkaks kõik need argumendid ühe hoobiga maha. Bullshit.

    Lõpuks ütlen seda, et mul (aga ka minu abikaasal) on äärmiselt kurb ja halb, et me Eestimaal (oma riigi ja rahva seas) nõnda õnnetud olime.

    VastaKustuta
  8. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust