Otse põhisisu juurde

Esimest korda. Konflikt aborigeeniga Perthi kesklinnas.

Mõnedel päevadel lihtsalt juhtub rohkem, kui teistel. Ei tea, kas see on seotud päikselise aktiivsuse või tõusude-mõõnadega, kuuseisuga...Igatahes, kui juba varahommikul ennast kuskile ära lööd, midagi puruks kukub või käes ära laguneb, kindel märk, et püsi kodus ja ära koduski hoogsalt askelda. 

Ma olen muidu selle teooria pooldaja ja katsun seda erinevates sündmustes kasutada, et ära üldista vaid ühe näite/kogemuse puhul, ära lase üldtuntud stereotüüpidel ennast mõjutada, tegevust, käitumist ja mõtlemist piirata, suunata. Proovi olla eelarvamustevaba ja suhtuda kõikidesse võrdselt (no kasvõi enamvähem). 

Esmaspäeval kui ma jalutasin (täiesti eelarvamuste- ja hirmuvabalt) Perthi kesklinnas punktist A punkti B, ründas mind minust veidi eespool kõndiv näomaalinguga naisterahvas, kes oli selgelt aborigeenset päritolu. Ma pole kunagi arvanud, et nad oleksid millegi poolest meist (valgetest) kehvemad, teistsugusemad, arenguprobleemidega. Esimest korda, kui ma nende ajaloost lugesin ja mõtteviisist veidi aru saama hakkasin, haaras see mind niivõrd kaasa, et oleksin ise tahtnud sellise huvitava maailmatõlgendusega rahva seast pärineda.

Enne kui me Perthi kolisime, olime kuulnud noortelt rumalavõitu eestlastelt humoorikaid müüte selle kohta, kuidas Perth on mõttetu kaevanduslinn ja kuidas siin normaalseid inimesi ei elagi, ainult väga kurjad aborigeenid. Naersime Andresega selle peale tükk aega, sellist rumalat juttu polnud ammu kuulnud. 1,5 miljonit inimest ja et siis ainult mõttetud rumalad kaevurid ja kurjad abod?

Selle aja jooksul, kui me siin elanud oleme (alates mai 2011) pole meil ühtegi intsidenti olnud. Perthi elanikkond ei erine sisuliselt millegi poolest Melbourne, Sydney omast. Inimesed on samasugused- sõbralikud, abivalmid ja viisakad, lisaks kaevandusega seotud inimestele elab siin kõikvõimalike teiste eriaalade esindajaid. Aborigeene on ka, aga kurjasid ja vägivaldseid ei olnud siiani kohanud.

Kui mingis imelikus seisundis olev aborigeeninaine mind sõiduteele lükkas, olin täiesti sõnatu, kriisiplaani selleks olukorraks ka ei olnud ja ma ei osanud selle peale midagi teha. Mis ma sulle teinud olen, küsisin ma naiivselt oma ründajalt, kuigi dialoogi sellises konditsioonis inimesega pole nagunii võimalik pidada. 

Õnneks ühtegi autot ei tulnud, suutsin püsti tõusta ja oma kollase kleidi tolmust puhtaks raputada, ja siis tuli teine rünnak. Ta tuli minu juurde, vaatas õudusttekitava kirjeldamatu vihaga mulle silma ja lõi mind jalaga vastu minu jalgu. Ma eriti palju ei kobisenud, ju siis olin ära teeninud? 

Kõikide nende Austraaliasse sisserännanud inimeste tegude ja pahanduste eest, mida pärismaalaste suhtes on toime pandud, aastakümnete pärismaalaste diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemise eest, represseerimise, väljasöömise, väljasuremise, kõige selle eest sain mina kesklinna tänavanurgal pärismaalase käest sugeda? 

Vaene inimene, mis viha ja kurjusega peab ta enda sees toime tulema. Aga no ikka paras idikas ka, ei suuda oma emotsioonidega toime tulla, kuradi haige moor. Tõesti arvab, et minu ründamine lahendab midagi? Muudab? Parandab?

Üritasin oma trajektoori muuta ja aborigeeninaisest veidi maha jääda, eemale minna, aga olin tädile ikka kuidagi täiesti ette jäänud ja ta päevaplaan tundus üsna paindlik olevat, sest veel tükk aega ta jälitas mind, üritas lüüa, näpistada, lükata, tõugata, loopis erinevate asjadega, mis tänaval kättesaadavad olid. Kes oleks arvanud, et ma kunagi sellise tähelepanu osaliseks saan.

Ehh, no, mis siis ikka. Hea elukogemus. Võtan teadmiseks. Teeb ettevaatlikuks.

Sellegipoolest arvan, et seda ei juhtu siin maal väga tihti. Ja kui juhtub, siis peaks helistama politseisse mitte oma mehele! Mees võib küll superman olla, aga kindlam oleks sellised juhtumid korravalvurite hoolde jätta :) 

Ma ei saanud õnneks tõsiselt haiget, lihtsalt pole kunagi isegi karta osanud, et mind kell 16 päeval kesklinnas keegi ründab ja füüsiliselt ahistab. Väike šokk.

Kommentaarid

  1. Väga veider. Ei tahaks sellist asja kogeda. Aga küsimus - kas teisi inimesi lähedal üldse polnud või ei huvitanud selline intsident kedagi?

    Huvitav, kas kohalikud ründavad vastu või tunnevad kõik sama moodi nagu Sina, et on selle ära teeninud?

    VastaKustuta
  2. Kusjuures, väga palju inimesi tõesti ümbruses ei olnud, oli kaks tüdrukut, kes vist kartsid ise ahistamise sihtmärgiks osutuda ja kõndisid kõrvaklapid peas kiiresti kõigest sellest mööda :)

    Kui nüüd iroonitsemised ära jätta..siis ma tegelikult ei arva, et olen isiklikult kuidagi aborigeenidele liiga teinud või kunagi üldse hakkan tegema, aga eks siin ikka juhtub aeg-ajalt selliseid juhtumeid. Mõned on vihased, elanud vihas ja kasvanud vihas ja muutmoodi ei oskagi elada, alkohol ja narkootikumid võimendavad kõiki emotsioone...

    Ma ei tea, kui tihti naisi rünnatakse, aga mina kartsin temaga jaurama hakata, sest iial ei tea, kust mõni teravam ese sind torgata võib ja parem on mitte vastu anda, kaldun mina arvama. Võib-olla oleks täiesti ära keeranud. Esiteks, sa ei oska esialgu midagi selle peale teha. Lihtsalt sõnatu ja tegevusetu.
    Mulle ei tulnud pähegi, et oleks võinud teda ettesattuvate asjadega visata või näpistada jms!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust